Showing posts with label igapäevaelu. Show all posts
Showing posts with label igapäevaelu. Show all posts

Monday, August 11, 2014

Lihtsalt üks niisugune päev...

   On olnud ridamisi , vist nii 35 sellist päeva millele võiks panna üldise nimetaja Pitkä kuuma kesä, ja mä elän sen...Muidugi elän, kus ma pääsen. No tegelikult on Pitkä kuuma kesä hoopis ühe populaarse soome levilaulu pealkiri, mis oli pop vahest oma 15 aastat tagasi, aga mida nüüdki veel mõnikord raadiost kuuleb. Kuna suvi on olnud tõesti üksainus pikk ja vaevaline higist nõretav katsumus, siis on see mind mõjutanud nii et panin isegi oma töökoha meili passwordiks midagi sellesarnast.
  Kuigi ilmaennustus siin on nagu veidikene lubanud leevendust, nii umbes et 28 kraadi asemel tühine 26, mis sisuliselt selles tuliseks köetud ja pruuniks kõrbenud maastikus küll nagunii mingit efekti ei annaks, siis...seegi nagu jälle vedas alt. Taevas on pilvitu, hommikul nagu silmad lahti teed päike irvitab vastu ja nagu haigla uksest sisse astud oled nagu inkubaatoris - soe, umbne ja higistama ajav. Aga tööl tuleb käia, kuhu sa pääsed, ja mis veelgi hullem, töö tuleb ka ära teha. Ülemused istuvad konditsioneeritud õhuga kabinettides ja kehitavad õlgu, aga kuhu seda kallilt kinnimakstud kunstõhku ei jätku on suletud psühhiaatria osakond. Suletud uksed, suletud aknad...suletud meeled. Aga ka hallil on mitmeid varjundeid ja kuigi on kuum, kuumem  ja väga kuum, armastan ma seda osakonda, meie inimesi ja patsiente. Mulle meeldib selles osakonnas töötada. Miks? Aga sellepärast, et on selliseid päevi nagu täna!
   Hommikul saab selgeks et täna kirjutatakse välja minu viimase aja lemmikpatsient. Mul on ikka ja jälle lemmikuid, inimesi kellega tekib kontakt , kes otsivad minuga kontakti, kes oleks nagu minuga samal lainel või on lihtsalt rohkem suhtlusaltid.
   Viimane   lemmikpatsient kandis saksapärast eesnime, rääkis telefonis ka saksa keeles ja enim kasutas rootsi keelt, soome keelt rääkis aktsendiga. Ta vaatas kõiki kuidagi omapärase , meeldiva nurga alt, kontakteerus vähe aga ometi teda märkasid. Võibolla , et lihtsalt minu jaoks oli ta rohkem olemas kui mõni teine, tuhmima olekuga patsient. Ja kuigi me rääkisime üsna vähe, tekkis mul tegelikult suur huvi selle inimese kohta rohkem teada saada, tunda tema minevikku, olevikku, mõtteid. Mis muidugi kunagi ei teostu, ja see ongi kummaline et viimasel ajal on tõesti väga vähesed inimesed mu mõtteid köitnud, isegi tuttavate elud ja olemised jätavad mind vägagi ükskõikseks. Ma tegelen oma eluga, mulle lähevad korda minu laste elud ja heaolu, ja tegelikult pea kõik sellest ringist väljaspool on mulle suht ükskõik. Miks ma siin sellest kirjutan, ongi see et mis küll on ja kust küll tuleb ikkagi see keemia, mis kellegi teise meie jaoks esile tõstab ja atraktiivseks teeb? Et äkki nagu tajud et miski, mida nagu aravsid et ei olegi olemas, et pole mõtet otsida ega odata laiast maailmast sellist inimest kes kannab endas sinu valmismõeldud mudelit, omab ideaalilähedaseks kujutletud välimust, unes nähtud häält ja aktsepteeritavaks sobivat hoiakut,  -et see inimene päriselt ongi olemas , kõnnib paari päeva jooksul umbisikuliselt sinu elust läbi ja siis ühel päeval astub välja uksest et enam mitte kunagi tagasi tulla , ega kunagi enam astuda su ellu. Kummaline.
Aga see oli alles hommik. varsti peatab mind koridoris teine patsient, naissoost, kes tuleb lõõgastusteraapia rühmast ja on nii rahul, rahulik ja lõõgastunud. Olevat olnud nii hea muusika ja tegevus, et ta peaaegu uinus, vist päris ikka uinuski, sest nägi unenägu delfiinidest. ta olevat sellest isegi pildi joonistanud. No jah, mina nägin ka seda joonistust tema palati laua peal,  delfiinidest. Aga siis kummardub ta saladuslikult minu kõrva äärde ja sosistab, et ta nägi unes veel midagi, õigemini kedagi...Ma ei lobise teise saladust välja, aga ta mainis et usaldas selle saladuse vaid mulle, ja me oleme mõlemad õnnelikud. Heidan veel üle õla, et kunagi ei või ette teada mis  üllatused elul varuks on. Teise õnn teeb ka mind õnnelikuks. Kuumusega on kergem leppida, eriti just nüüd kui lähen võtan ühe jaheda dushi.
   Peaarst on murdnud jala ja jäänud pikemale haiguslehele. Teda asendab arst kes meil tavaliselt öövalveid tegemas käib. Sellel arstiga me räägime teemal "meile meeldivad inimesed kelle sees elavad alati väikesed lapsed". Me arvame et meie oleme ka sellised, just kellel on säilinud seesmine lapsemeel, kuigi ise oleme mõlemad juba kuuekümnendates. ja temagi poetab mulle möödaminnes kõrva ühe saladuse, hahaa, mis meid mõlemaid naerma paneb. Hahaa, tore on olla samaaegselt laps ja täiskasvanu!
   Ja siis on juba õhtu, tööpäeva lõpp, kolleeg tõttab trepil minust mööda välisukse poole, üle õla hei-heid hõigates. Homme näeme jälle! Jaa, näeme!  hõikan vastu. Ja siis ta peatab, hakkab trepist ülespoole tulema, otsib telefonist ühte pilti mida tahab mulle näidata. Ma aiman.   Ja seal see ongi - kolleegi ema abiellus 70 aastasena peale kevadisel Kuuba reisil sõlmitud kihlumist. Väga, väga kaunis nooruslik naine lillelises suvekleidis seisab kirikutrepil, oma vastse abikaasa käevangus, ümbritsetuna oma kahest tütrest ja pojast. Ajatu kaunis hetk, ilus suvepäev, õnnelikud inimesed. Ainult et...me mõlemad teame, et kollegi ema tervist laastav vähk on jõudnud staadiumisse kus rohud enam ei aita ja ees on tee allamäge, kaduviku suunas. "Ema ütles, et ta tahab pulmad pidada enne kui keemiaravi juuksed endale saab ..." Ka selliseid varjundeid võib olla armastusel...Ja siis me nutame seal trepil kaelakuti  mõlemad.
   Praegu on juba hilja õhtul, kui kirjutan. On muutunud natuke jahedamaks, ja õhtus on juba nii palju, nii palju sügist. Kuigi on ju veel suvi.


Tuesday, October 15, 2013

Naeratusega, teie...



Märkasin täna (iseendalegi ehk ehmatusega ja hämminguga), kui tihti ma siin, Soomes, olles naeratan. St. hämminguga sellepärast, et ma naeratan kuidagi ebatervelt tihti, sageli küll põhjusega aga küllalat sageli ka ilma näilise või küllaldase põhjuseta. No jah, kui ikka liiga palju naeratamiseks läheb, siis võib ju arvata et jah, tegu on...Ütleb ju vanasõnagi, et lolli tuntakse naerust. Vanasõnad teadupärast ei valeta.Meil haiglas teraapiaosakonna kohviruumi seinal ripub isegi selline kaart , millel kujutatud kolme kihistavat vanaprouat ja allservas seisab tekst, tõlgituna - Kõige enam naerab see kellel kõige tugevamad ravimid sees! Hahaa! Aga enese kaitseks võin ma öelda niipalju et mina ei naera, (veel, ;) ), vaid naeratan. Ilma sellekohaste ravimiteta.
   Näiteks eile. Läksin poodi tühja taarat ära viima . Sain vaid esimese pudeli torusse pista ja teist tagantjärele toppima hakata, kui see vastik masin mu kokapurki aina torust väljapoole töngima hakkas. Ma ei leppinud sellega, surusin aga purki uuesti ja uuesti torusse. Va masin selle peale väljastas mulle tsheki esimese pudeli taara maksumusega ja hakkas vastikult põrisema. Tabloole tekkis kiri et kogumisruum on täis ja tuleb teatada klienditeenindajale. Pagan küll, nii harva kui mina üldse selle taaramasinaga õiendan, ja mul oli veits kiire ka veel. Läksin siis infosse , ütlesin mis vaja ja infotöötaja lubas helistada kuhu vaja. Aga taaraautomaadi juures ei juhtunud mitte midagi. Põrgumasin undas endiselt sama laulu, tabloo teatas sama teadet ja minus hakkas kerkima viha. Pagan, kaua võib! Ja ma ei saanud ju neid va plastpudeleid  minema ka visata, hiljem sain nende müügist peaaegu 5 eurot.
 Läksin siis sinna infoletti tagasi, manades juba minnes näole sellise ülimalt blaseerunud kannataja näo nagu oleks kõik maailma hädad nüüd ja kohe mulle kaela varisenud ja soome toidupoe südametud klienditeenindajad veel löövad maaslamajat  omalt poolt ka valusate jalahoopidega. Kui siis moka otsast sinna üle leti pritsisin midagi selletaolist et kas võiksite kergelt vihjata kas tänase päevanumbri sees suvatseb keegi sinna taaraautomaadi juurde jõuda vms, ise valuliselt mokka kibrutades, siis - see tädi lõi plaksti peopesaga endale vastu pead, naeratas ja kukkus vabandama. Ai jaa, tal oli meelest läinud! ise veel mõelnud, et mida ta nüüd pidigi veel tegema, ai jaa, no näed , vana pea jne jne.
Ja siis ma naeratasin! See oli lihtsalt nii ehe kuidas ta aina vabandas, nagu oleks see nüüd mingi laus maailma lõpp ja midagi üüratut, kui proua pidi oma taarakotiga seal ootama  blaa blaa. Ja ma naeratasin ja lausa ütlesin talle, et see polegi mingi maailma lõpp, ja ma saan aru jne. Nii jube naljakas oli, ja hea tuju tekkis, ja lõpuks me naersime juba mõlemad. ...Oleks automaat veatult töötanud, oleks ma tuimalt oma taara sisestanud, kviitungi võtnud ja minema kõndinud. Ilma naeratuseta. Aga , läks teisiti. Naeruga.
   Täna hommikul astusin õuelt välja ja heki nurga tagant ilmus väike must koerake. Pika rihma otsas, tuli aina minu suunas ja jäi siis suurte silmadega mind vahtima. Ja ma naeratasin. Esiteks kutsale, siis heki tagant välja ilmuvale kutsa peremehele. Kuna ma siin iga päev kohtan mitmeid koeri, ümbruskonna omasid tuttavaid ja linnapeal ka igasugu juhuslikke, toovad need kohtumised mu näole naeratuse. Ja mõned koerad naeratavad vastu. Jaa-jaa. Kes arvab et koerad naeratada ja naerda ei oska, siis need ei tunne koeri. Oskavad küll, ja väga võluvalt. Meie Nuuksukene naeris tihti, ta tõesti naeris üle näokese oma kaunist koeranaeratust. Oi kui armas see oli. Nuuksu oli õnnelik koer.
   Ajasin täna linna peal asju, käisin otsimas vajalikke pabereid ja viimas neid vajalikku kohta. Tervisekeskuses naeratati, Kelas naeratati. Nii on meeldiv asju ajada. Kui Kelast juba ära hakkasin tulema, alustas minuga vestlust keegi rootsikeelne vanapapi. Ilmselt rääkis ta mulle et kui palju igasugu pabereid Kela aina tahab saada, ja heilutas käes suurt hulka ümbrikuid ja igasugu pabereid. No kuna mina rootsi keelt ei räägi ja ka sellest suurt aru ei saa, püüdisn meie viljaka ja mõlematele pooltele meeldiva keskustelu lõpetada naeratusega. Mulle vastati samaga, ja papi viskas jala hoogsalt üle põlve ja jäi oma numbrit ootama.
 Foori taga rohelist tuld oodates vahetasin naeratust ühe nn. `´linnatuttavaga´´, vanema prouaga kes oma kõndimistoe abil liikuva isaga kohvikusse teel oli. Nagu ta kunagi kohtudes mulle oli jutustanud, käib ta minu lähedal asuvas majas oma isa hooldamas, seega kohtume tänaval tihti. Mäletamist mööda on proua ületanud kuuekümnendad ja isa kaheksakümnendad. Aga lüüakse ennast lille ja minnakse koos kohvikusse...
Soome keeles öeldakse et ``elämää hymyilee``, elu naeratab. Jah. naerata, ja elu naeratab sulle vastu. ja neid naeratusi saab olla rohkesti, kunagi ei saa neid küllalt palju. No kui juba ikka iga asi naeratama ajab, no siis on põhjust ...veits muretsema hakata, kas ikka kupli all kõik korras on.
Ja  kui siis tugevad rahustusravimid peale pannakse, on voli jälle naeratada. Hahaa!