Hapud viinamarjad...

 

Olgu aga elu ilus ja pangu naeratama, mõned asjad jäävad ikka nagu on. Ja mõned viinamarjad hapuks. Nii nagu näiteks need, metsviinapuu marjad. Tarkust niipalju ikka on et pole neid enam täiskasvanust peast maitsnud, aga lapsepõlves kui Setumaal tõelistest viinamarjadest ainult unistada võis sai ikka proovitud küll. No ja hapud olid, päris mõrud kohe. Huvitav et selline metsik viinapuu kasvas ka minu vanaisa maja seina najal. Sest Setumaa tarede ja taluaedade puhul on see taima harvaesinev ja ausalt öeldes ma ei mäletagi et kusagil talumajade juures rohkem seda viinapuud näinud oleks. Igatahes meil Luhamaal küll mitte. Ei oskagi arvata kust selline taim meie aeda sattuda võis, ja kahjuks küsida pole enam kelleltki...

Aga see värvide pillerkaar mis sügiseti metsviinapuud leegitsema lööb on ikka ületamatult kaunis. Ja need sametsinised marjadki tunduvad üsna petlikult kutsuvad aga... hapud on ja selleks jäävad. Ei pea elus kõik kerge ja magus olema, aitab silmailust küll!

Siin meie tänavas on üks tore värav millel ka viinapuu turnib. Sügise saabudes muutub see kaunilt punaseks ja tõesti tore kui sind selline koduvärav ootab. Aga see pole minu maja juures vaid veidi eemal seal kus Tibi -faasan ringi ukerdab.

Lausa uskumatu, kirjutan praegu ehk pool tundi peale selle postituse lõpetamist ja panin juba Facebookigi lingi üles. Ikka hapudest viinamarjadest, ja ...nüüd veidi aja pärast satun lugema  üht oma lemmikblogi `´Lost in Arles`´ , ja siin on pildid vägagi mittehapudest , lausa magusmahlast nõretavatest päiksemaigulistest viinamarjadest! Minu arvates ikka lausa ilmhuvitav kokkusattumus, ja need Prantsusmaa viinamarjad on ka muidu just sellised tumesinised ja sametised. Kahjuks ma ei saa siia võrdluseks pilte panna, see autorikaitsega piiratud, aga kes ei usu siis siit saate lugeda ja vaadata  -

http://lostinarles.blogspot.fi/2013/11/dream-collectors.html