Kaunimad Jõululaulud Porvoo kirikus, 22.12 2013

Sellel aastal olin ma juba septembrikuus usinalt ette palunud endale 22. detsember töölt vabaks märkida. Kuna mul oli plaan minna Pellingesse Saaristolaista Joulua ja kuuseotsimisretke  kaasa tegema ja avastama. Ja salamisi lootsin et üks mu lastest juhtub ka siis samal ajal taas siin külas olema ja siis saaksime koos minna ja sellest osa saada.

  Ma pole kunagi Pellinges käinud. See paik peaks siis asuma Porvoo saarestikus, nn. arhipelaagis ja sinna saab praamiga. Niisiis, kuna sinna ei pääse liinibussiga ja ilmselt ilma oma transpordita ehk kui autot pole, siis saab tellida kohalikult turismibüroolt koha ekskursioonibussis mis rahvast sel nimetatud päeval Pellingesse ja tagasi sõidutab. Mul olid enda ja Ivo jaoks 2 aastat tagasi juba kohadki tellitud ja makstud, aga sel hommikul langes vihma nagu oavarrest ja kumbki meits ei olnud niiväga hakkamas sinna kuuseotsingule minema. Palju mõnusam oli soojas voodis edasi lebotada.
   No sel aastal siis olin ka usin ja hakkasin aegsasti valmistuma, aga ilm polnud kahe aasta tagusest vihmavalingust  mõõdetuna sugugu parem. No selle vahega et nüüd sadas ehk veidi vähem aga lumest polnud helvestki, eelmisel ajal oli küll lumi maas aga just sel päeval sadas laia vihma mis selle lume peaaegu olematuks sulatas. Nii et kogu aeg on mingi häda selle Pellingega, eelmisel aastal olin hoopis tööl . See on alati pühapäevane päev enne jõule.
   Nüüd olid küll Kalev ja Moona külas, aga nii mulle kui neilegi tundud et sinna saarestikku tasub ikka minna ajal kui maa lumeehtes on ja üldse , kui võimalik kogu sündmusest ikka täit naudingut saada. Eks järgmine aasta näeb mis on.
   Lubatud on seal saarestikus muidugi igasuguseid jõulumüüke küll siseruumides küll lageda taeva all, kalasuitsetamist ja söömist mitmes kohas ja mitut moodi, kaunist jõulumiljööd saarestikulooduses ja kuuseotsimist kohalikus kuuse-aias. Siis niimoodi et lähed kohale, valid aiast ehk kasvandusest endale sobiva kuuse välja ja sel ajal kui ise püstkojas piparkooke nosid ja tõrvamaitselist teed või kohvi rüüpad, lõigatakse sulle kuusk maha ja pakitakse kojuviimiseks võrku. Raha eest muidugi. Minu arvates on see parim !!! viis üldse jõulukuuskedega toimetada - et sae alla satuksid ainult need jõulukuused kellel ootav ja rõõmustav omanik olemas. Teised saaksid turvaliselt ja rahus edasi kaunimaks kasvada. Pole midagi armetumat kui näha tänavatel kauneid kasvueas kuusekesi, maha lõigatud ja võrkudesse topitud, ostmata ja ära põlatuna südametu käega autokasti kühveldatuna hukkamispaigale sõitmas. Mu süda alati murdub. Korra juba mahalõigatud puuke on ju määratud surmale, seda ei tee enam ükski ime tagasi elavaks. Ja kui kaua aega ja vaeva kulub tegelikult ühe kauni kuusepuu kasvatamisele, seda teavad väga vähesed.
   Kui saarestikku ei saanud, siis leppisime kodus nii kokku et Kalev ja Moona lähevad restorani sööma ja mina kirikusse jõululaule laulma. Kuna mõlemate kohtadega oli see oht et kui liiga viimasel minutil minna siis ema paika ei saa, siis ma ikka nagu püüdsin nii ennast kui noori kiirustada, aga lõpptulemus oli ikka see et kui ma hingeldades kirikumäest üles jõudsin, oli kirik juba inimestest tulvil. Oh kui palju lauljaid juba kohal! aeg oli ka väga sobilik, pühapäev ja kl 15, miks mitte tulla. Kuigi sel aastal lauldi neid jõululaule vist oma 5-6 korral ja eraldi nii soome kui rootsi keeles. Mõned laulud on mõlemis keeles sarnased, klassikalised jõululaulud. Mõned erinevad , sest ühel korral sattusin ma rootsikeelsele laulmisele. Siis on ka laulu sõnad väikestes vihikutes  ja mõlemas keeles ja need saab koju kaasa võtta. Mul on pea igast aastast see lauluvihikuke alles, rohkete pisaratega niisutatud sest ma olen ju tohutu nutja ja hingeliigutaja. Õnneks kahel viimasel aastal pole enam kavas ühte laulu väikesest lambatallest, kes ei karda pimedat oma sõimekese sees sest tema ema valvab ta üle nii nagu Jeesuslaps valvab meie üle. No see laul võttis minusuguse ikka nii pisaratesse et lausa piinlik kohe, hakka või keset kirikut rahusteid sisse kaanima. Aga paljud nutavad ja nutmine puhastab hinge.
  Mul on oma lemmiklaulud ka , nüüdseks juba. Minu arvates on soome jõululaulud väga ilusa viisiga ja ka sõnad väga kaunid ja liigutavad. Sellised karged põhjamaa laulud, mitte liigselt kirikulaulude moodi. Mulle meeldib kus ülistatakse soome loodust ja talveilu, pakaselist kirikuteed ja seda kuidas Jõulupühad on hetk selleks et kojad kaunistada ja võtta vaikuse ja rahu hetk endale ja enda sees. Et nautida rahu ja kinkida rõõmu enda ümber ja oma lähedastele. Tegelikult on ju see jõulusõnum, mitte plastikaatide klõbistamine ostukeskustes...
Juba eelmine aasta hakkas mind tegelikult huvitama ühe mu lemmiklaulu sõnade sisu. Lauluks on ``Sylvia Jõululaul``, mis on ka seni kandnud soome populaarseima jõululaulu  auväärset krooni. See pealkiri tundus mulle kummaline, vaevalt siin saab tegemist olla naabermaa kuningannaga, ja seal laulus lauldakse hoopis lõhnavatest küpressidest ja voolavast vahuveinist, Sitsiilia  ilust ja Etna mäe kõrgusest. Sitsiilia, Sylvia ja Soome? Ja siis on keegi puuri pandud ja vanglasse heidetud, ja see keegi valutab südant kauni soomemeaa pärast millele sarnast ei leidu kusagil mujal maailmas. (selle koha peal voolavad mul alati pisarad ojadena). Nüüd siis hakkasin Googlest vaatama  ja uurima.

Sylvian Joululaulu on Zacharias Topeliuse 1853 aastal avaldatud luuletus mille Karl Collan  viisistas jõululauluks. Sõnad on rootsi keelest tõlgitud soome keelde, kuigi lauldakse nii soome kui rootsi keelsete sõnadega. Ja see salapärane Sylvia on hoopis rändlinnuke, selline kuldnoka sarnane halli kuuega lind kellel nagu must müts peas. Soome k. mustapääkerttu ehk otseses tõlkes mustpea-triinu, lad k.  Sylvia atricapella. See linnuke lendab talveks kaugele Sitsiiliasse talvepakase eest varjule, kuid tunneb kaugel lõunamaal suurt igatsust isamaa järele mis on ``rind lauludest tühi, heidetud vanglamüüride vahele`´. See on viide Soome iseseisvuspüüetele ja vangistatusele Venemaa poolt. Soomet võrreldakse ahelais laululinnuga kes on vangitsetud Venemaa poolt.
Selline oli siis lugu Sylvia ja Sitsiiliaga.
   Ma sain tänu heade inimeste koomalevõtule koha kolmandal rõdul , no üsna tagareas. Klõpsisin ka mõned pildid, et jäädvustada kui rahvast tulvil kirik oli. Aga inimesi kogunes aina juurde, paljud, ka üsna eakad inimesed istusid rahulikult põrandal maas ja treppidel ja see ei pannud kedagi torisema vaid kõik olid elevil ja laulsid rõõmsalt kaasa. Hiljem avati ka see trepp mis viis otse kansli taha, tavaliselt on see olnud aukülalistele. Minu töökaaslane Marja istus oma lapselastega kohe minu jalge ees põrandal, lapsed sebisid sukis mööda kirikut ringi ja laulsid omas lapsekeeles. Väga armas igatahes.