Monday, April 4, 2011

Ootamine. Ja kevade ootamine.



Ikka väga vaevaliselt tuleb kevad siia põhjamaile. Täna hommikul kui võrdlesin internetis Tartu ja Porvoo soojakraade, tõdesin kadedusega et nüüd on vastupidi kui tavaliselt - meil sooja vaid 1-2 kraadi, kodus koguni 5-8. Jaa, Eesti on siit vaadatuna ikka lõunamaa.
Mäletan paar nädalat tagasi just päeva kui oli kalendri- kevade alguspäev. Ronisime bussist Raijaga koos maha, mina kasukas Raija paksu salliga ja talvejopes. No palja peaga küll, ma käin siin terve talve palja peaga. Lund tuiskas mis kole, see kattis kinni eelmisel päeval väljasulanud jää ja tegi liikumise etteaimamatult ohtlikuks ja libedaks. Sestap Raijakene kõndiski kevadele vastu , saabastel libisemiskaitsed all. Tõttasime siis inimkõrguste lumevallide vahel mäest üles haigla poole, ise hõisates et oh kevad! kevad!
Eelmised päevad kuni eilseni sadas kogu aeg vihma, küll kõvemini küll uduvihmana, ja selle tulemusena paistab et tänavatelt on lumi enamjagu ära sulanud. Nii armas on näga lumevalli serva alt vastu vaatamas rohelist rohuliblet, pohla- või mustikavart. Lausa füüsiline puudus on rohetavast loodusest, sestap ahmid neid esimesi kevadliblesid. Kevadlilli küll veel mujal ei kohta kui majade ja poodide ees lillepottides, nartsisse ja lumeroose, ja needki tõstetakse veel ööseks sisse. Lund on veel paljudes kohtades ja nüüd näitab ta oma rokasemat palet, talvel kokkukuhjatud porised lumevallid vaid ootavad päikese lõplikku hävitustööd.Tänasekski on päikest lubatud, aga veel on sombune.Ja ootel...
Veel ootan ma Londoni reisi. See peaks nüüd lõppude lõpuks peale mitmete piletite raiskuminekut toimuma maikuus. Eile sai ostetud mineku - ja täna ka tagasituleku piletid. Tore on see et Londonist tagsi lennates liitub meie seltskonnaga ka Valdur, siis Londoni pärisasukas, kes tuleb Tartusse oma sünnipäeva pidama ja loodetavasti ka paar päeva veedab meie juures. Ja siis on Malle ka oma kolme kuu pikkuselt USA reisilt tagasi, nii et tõotab tulla muljeterohke puhkus.
Eile suundus Tartust Nepaali retkele Aado, minu kunagine kolleeg ja sõber Eesti Rahva Muuseumi päevilt. Tema on filmimees, hetkel küll ametis kirjandusmuuseumis ja rahvaluule vallas. Me kõik ootame et ta teeb oma reisil hästi palju toredaid pilte ja jagab blogis oma muljeid. Aadolt on ilmunud ka luuletusi, ta on väga tundliku sulega kirjamees. Eile komistasingi juhtumisi , ja õnneks, tema blogi otsa ja lugesin mitu tundi. Äärmiselt huvitav lugemine, sekka paar tuttavat inimest nii kirjas kui pildis. Ja luulet, paiguti aimatavat ja õhkõrna, samas kisendavat ja karmi. Üks läbinisti tubli Eestimaa mees, kes oma sinimustvalge kodumaa pärast südant valuatab. Olgu ta hoitud ja kaitstud oma teekonnal! Taas oli valus kogeda, et mitut mu endist tuttavat pole enam meie hulgas, nii Heno kui H.V. ...nemad on nüüd teisel pool vett. Väga kurb, kuid nagu loodame, saame kunagi seal teispoolsuses jälle kokku. Huvitav, kas oleme siis samasugused või on see üle vee rännak meid ka muutnud?
Pildid on ka ootamisest, kuid nendel piltidel on kevad juba ära oodatud ja lausa suve algus käes. Ja ootame hoopis bussi Haikoon Kartanon bussipeatuses, et peale pargirännakut koju Porvoosse sõita. Minul on sõidukaartgi näpu vahel.

Meie hetked 2

See pilt on tehtud meil kodus Tartus, eelmine sügis kui mul oli sünnipäev. Kalev on juba lahkunud, meie Ivoga veel siin enne minu tagasisõitu Soome.

Sunday, March 27, 2011

Meie hetked


No pildid siis tulid seekord sellised. Siin me oleme, mõned üsna värskelt tehtud, mõned paari aasta tagused.
See lilleilu ehk nartsissimeri, mis piltidel minu ja Ivo seljataga, anti Porvoole osaks saada vaid 2009 aasta kevade lihavõtte eel. Neid nartsissilaadungeid oli terve linn tookord täis ja ma arvasin et nii jääbki igal kevadel, aga kahjuks enam pole see kordunud. Mäletan vaid, et nuuksukene siis veel oli ja too kevad oli kuidagi õnnelik, ilmselt siis polnud ma ise veel siin nii ära kohanenud ja elu pakkus uudsust, mis nüüd igapäevaseks saanud. Just nii et mitte halvemaks ega paremaks, vaid just igapäevaseks. sellel ühel pildil ilutseb Ivo minu rebasenahkses karuskübaras, mida ma ikka veel olen alles hoidnud ja ei raatsi minema visata. tegelikult hea kübar ja sobib mulle ka hästi, no sobib Ivole ka , sama hästi. Ivo oli seda kandnud sellel talvel nende kärekülmade ajal, oli sellega Annelinna Selveris käinud. Küsimusele kas vahiti ka, vastas Ivo et no mis vahiti, pigem ikka imetleti! Muidugi, miks ka mitte. . Kalev on sellel pildil jõuluaegses Londonis, Oxford Streetil just siis ostlemise peatänaval. See kaubamaja selja taga oli nii suur ja tunglemist täis, et ei viitsinud uksest kaugemale minna. Tegelikult ei käinudki me mujal kaubamajades kui Harrodsis uudistamas. Kalev avastas sealt ühe uue hirmkalli lõhnaõli, nimegi enam ei mäleta, mingi Black Magic etc. Hind oli hea ja lõhn ise oli ka ikka jube hea. Aga ma valisin ühe teise, taskukohasema. tegelikult oligi see jõulumelu väljas tänaval palju huvitavam, kõik see tuledesära ja jõulukaunistused üle tänavate ja punased bussid üksteisest millimeetri täpsusega möödumas, sellel tänaval saalis neid ikka tohutu palju. Ja ostutuhinas inimesed kiirustamas.

Thursday, February 10, 2011

Sinine hetk. Mõtlen täna surmast. Elu...Nuuksu

Selle pildiga algab ja lõpeb kõik. Temast paremat pole. Teda enam pole...Mina olen, veel. Ei teagi, kui kauaks, ja selgi pole tähtsust. Kungi läheme ju kõik.
Tahan tabada sinist hetke. Siin Soomes peaks see olema võimalik. Aga keegi täpselt ei tea, kus, kunas ja kui pikalt seda sinist hetke on, et talle pihta saada. Olemas ta igatahes on, sest mõned on suutnud seda pildistada ja Fazer isegi shokolaadi valmis teha. Sinine hetk tekib talvel, peale päikese loojumist, kui valgus kuidagi langeb sellise nurga alt et kõik tundub värvuvat siniseks. Sinine hetk ei kesta kaua, peale seda algab pimedus. Tavaline õhtuhämarus.
Mulle tundus täna, et oli nagu päris sinine, see hetk, kui töölt tulin. Mõned korrad enne ka olen arvanud, et see on see. Võibolla peab selleks aga hoopis kusagil nt. Lapis olema, kus valgust rohkem ja valgusel ruumi mängida. Võib-olla aga on see sinine hetk ka midagi sellist, mis tuleb hoopis seestpoolt, et tunned et nüüd on sinine hetk. Kindlasti seda ka, ja kui ümberringi ongi lumine talv ja loojund päike värvib varjud siniseks, siis ongi käes...No püüan hetke edasi, eks näis.
Mõtlen täna kogu aeg surmast. Eitea miks. Anne saatus ilmselt mängib siin ka rolli. Ärevaks teeb, et me ette ei tea, kuidas ja kunas kohtume surmaga. Mõnes mõttes on see hea, et ette ei tea, kunas ta tuleb. Imelik, kas tunneme ta ära. Küllap tunneme, aga siis me enam ei saa sellest kahjuks rääkida. Siis oleme surnud. Sellepärast ongi surm ka salapärane. Mõnel puhul on surm julm ja halastamatu ja tuleb pealetükkivalt valel ajal. Nagu Nuuksukesele...Ja vanaisa oleks pidanud saama kauem elada, tema oleks pikemat elu väärinud selle sõna parimas tähenduses. Endast ma mõtlen nii ja naa, tegelikult , ah elatud ja rassitud siin ilmas juba küll , võibolla olekski aeg alla anda. Pole vaja enam nii hirmsasti mõelda et ilma minuta siin hakkama ei saadaks. saadakse küll, asendamatuid inimesi pole olemas. Ma ikka alles hiljuti muretsesin et kui ära suren et kuidas siis kõik korraldatud saab ja äkki suren siia Soome ja siis peab siit Eestisse viima jne. Ja siis tabasin end mõttelt, et - aga siis olen mina juba surnud ja nagunii kuidagi aidata ei saa. See mõte on küllaltki vabastav. Eks keegi ikka kuidagi midagi teeb, tegelikult minul on ju siis juba jumala ükskõik. Siis saabub sinine hetk.

Wednesday, December 15, 2010

Püha Lucia päev ehk lusiapäev. Valguse püha.



Lucia päeva tähistatakse Püha Lucia mälestuseks 13. detsembril. See mälestuspäev on algselt kuulunud katoliku pühakutekalendrisse, aga tänapäeval tähistatakse seda eelkõige rootsikeelses kultuuris. Keskseks kujuks on niisiis Lucia- neidis, kes on riietunud pikka valgesse rüüsse ja tema pihale on seotud punane vöö. Peas on tal küünlakroon ja käes hoiab Lucia põlevat küünalt.

Niipalju siis kuiva teadmist Luciast ja tema päevast. Huvitav on veel see et see Lucia-nimeline pühak on sündinud Sitsiilias, seepärast valisin jutule ka Sitsiilia-ainelise pildi kuna Lucia-neiust pilte ei suutnud siia üles panna.

Aga tahtsin hoopis kirjutada sellest et eile käis meil haiglas Lucia ehk nagu soomlastele suupärasem Lusianeito. Lusia nagu lusikas! Oli juba teada et tuleb õhtul kell 5 ja Pia ja Märta panid ala-aulasse jõulukuuse püsti ja tuled külge ja tähe ka tippu. Kuigi kunstpuu, oli see ka kenake ja ilutses võidu haigla peaukse ette püstitatud suure ehtsa jõulukuusega.Mina ka andsin omapoolset lihvi, pühkisin ja nühkisin ja masindasin põranda puhtaks ja harjasin vaibad. No oleks ma ette teadnud et Lucia tulekul kõik tuled surnuks lastakse poleks ehk nii palju pingutanud.

minu lemmikpatsient oli juba mitu päeva väga ärevil ja ikka tuletas mulle meelde et Lucia tuleb ja samas kohe küsis et kunas Lucia tuleb. No eile ta oli asjas juba kindel ja terve päeva laulis mulle köögi lahtises ukseaugus hoogsalt Santa-Luciat.

Legend kannab sõnumit et Lucia tõi valgust talve pimedasse aega ja seda päeva tähistataksegi valguse pühana, mis aitab valgustada ka aasta kõige pikemat ööd.

Thursday, December 2, 2010

Joulu, joulu!


Jõul hiilib ligi, esimene advent juba möödas ja teine tulekul. Nii kahanebki see jõulu ootuse aeg, mis minule meeldib palju rohkem kui jõul ise. Just see algus on nii tore, kui marketites ja poeakendel hakatakse üles panema jõuluteemalisi kaubapakkumisi ja ilmuvad esimesed kolmnurga-küünlad akendele jms. Porvoo oma väikeste puumajade ja kitsaste tänavatega on jõuluks nagu loodud, terve detsembri elame siin nagu jõulumuinasjutus, ja nii ilus on igal pool. Turistid vahivad, suud ammuli, jaapanlastel lähevad kohe pilukil silmadki ümmargusteks. No nendel juba miskit sellist ei ole seal oma kaugel Jaapanimaal!Vanalinnas püüavad poekesed üksteist üle trumbata vaateakende kujunduses, jõululilli ja kuusevanikuid ja küünlaid on igal pool. Mulle nii meeldib kui need suured väliküünlad kohvikute treppidel põlevad, elav tuli meelitab tõesti sisse astuma.
Inimesed on kuidagi enam õhinal, ostetakse laternaid, jõululilli, küünlaid. ja paljudel on riietuses midagi punast, kas sall, müts, punane jope või päkapikumüts. Ja just täiskasvanutel, mitte lastel. Ja siin nagu ei märka seda jõulusurvet, mida sundostlemine ja kingituste valimine pidavat kaasa tooma. See ehk kuulubki ikka rohkem ameerika hiigelmarketite juurde ja nad ise meelsasti õhutavad seda a la igaühele midagi odava krääsa kokkuostmist. Ja siis terve jaanuari veetakse seda kingitud krääsa kaubamajadesse tagasi, sest tõesti-tõesti, keegi ei vaja ju korraga seitset karumustriga pidzhaamat igal aastal! Epp Petrone on sellest oma Ameerika-raamatus kirjutanud ja olen temaga täitsa päri.Kingitustele pidavat isegi hinnasildid külge jäetama, et siis on lihtsam neid kauplustele tagasi parseldada...oh jeerum!... Ja need armsad jõulupaberid, mis alul hoolikalt kingikarpe katavad ja siis hiljem masohhistliku kirega katki käristatakse...Mulle nii meeldib kinke rahulikult lahti harutada, see nagu ju pikendab seda magusat ootusaega, ja mina olen ka üks neist kes triigib sirgeks ja hoiab rullikeeratuna alles kauneimad kingipaberid. Ja mis selles siis halba on?
Sellel aastal kujunevad jõulud vist elus esimest korda sellisteks et veedan need üksi siin Porvoos, loodetavasti saan tööl olla sest üksi siin vabapäevana oleks jõul küll üsna kurb. Kui kõik õnnestub, on Ivo selleks ajaks Hollandis ja Kalev ju nagunii Tallinnas, ja Nuuksukene puhkab kodumail Tartus. Jõulu ajal on haiglas tööl olla vahva, kõik on vaikne ja rõõmus, see on kuidagi selline eriline aeg kus hooldajad ja haiged tunnevad erilist ühtekuuluvust, kaovad piirid kes kelle jaoks kohal on. Seda on tore läbi elada.
Praegu sajab akna taga laia lund, päikest täna ei näe, ja varsti lähengi välja et natuke värskes õhus kõndida ja jõulumelust osa saada.
Pildid pärinevad eelmiste astate jõuluajast siin Porvoos.

Saturday, November 27, 2010

Valge paat ja öine meri


Veel hetki sellest kui see vana hea laul mu ära võlus...

















VALGE PAAT
Take My Heart
(Gordon Mills)


Sel ööl ei saanud ma und –
lakke suundus pilk
ja mõtteis kutsusin sind.
Oli vaikne. Just südaöötund.
Ja siis äkki saabus paat,
kus ootasid mind.

REFR.: Valge paat
sõuab ringi mööda vikerkaart,
korraks puudutab seal pilvesaart,
edasi meid üha viib.
Valge paat –
selles tähepeole sõita saad,
sellest näitad mulle muinasmaad…
Sinuga ma sinna jään.

Sel ööl su kätt ma hoidsin,
mööda Linnuteed
seal sõitsin sinuga ma.
Aga siiski viis unenäo koidik –
seda kõike nüüd vaid mõtteis
korrata saan.