Mis mulle meeldib ...ja mis ei meeldi.

Haa! Olen Eestis, Tartus, kodus. Juba kolmandat nädalat...So nii kaua, et tahan juba koju. Mis kodus ja mis koju, võite küsida. Imelik jah, see tunne meil, kellel kaks ja enam kodu ja mitu kodumaad. Kui olen Soomes siis tahan siia, Eestisse. Ja siin olles on selline äraeksinud turisti tunne, nagu oleks iseendal külas. Just nimelt, selline tunne ongi kogu aeg nagu oleks iseendal külas. Isegi kodus on juba selline külasoleku tunne.
No ma ei kurda ega hädalda. Mul on puhkus ja olen vaba mees, so tegelikult siis ikka naine. Ja olen vaba siin olema ja siit lahkuma, kui tunnen et aeg õige ja küps on. Keegi mind kinni ei hoia. Siis saab jälle teiselpool lahte unistama hakata kuna laevaga siiapoole kaldale pääseb. Ma olen eluaeg selline rahutu olnud, tahan aina seda mida mul hetkel pole. Ja kui mõni asi kaotet, siis oskan alles hinnata millest ilma olen jäänud. Ega selles eas enam õpi ka, vaevalt.
   Aga selle meeldimise juurde. Nii meeldiv on kui inimesed on avatud, reageerivad kiirelt, nende mõte on liikvel, eriti kui nad on minuga samal lainel. Nii meeldiv on hommikul arvuti avada ja virtuaalselt käia külas oma blogisõpradel, kaasa elada nende rõõmudele ja muredele. Mulle meeldib kui hilisel hommikul kommenteerin Mäemamma blogi ja lõuna ajal leian sealt juba vastukommentaaari. Mitte nii, et kui siin Tartus kellegagi hakkad plaanima kokkusaamist, kohtad probleemi et `´tantsukaart`´ on nii täis et ega ikka enne paari kuu möödumist polegi võimalust vaba tunnikest leida et kusagil kokku saada ja tass kohvi juua. Seda kummalisem, kui nii käituvad üsna kodused, tööta ja väheliikuvad inimesed.Kui mõni käib tööl, siis jäetakse mulje et tööl ollakse 24/7. No vabandage, ma käin ka tööl! Aga siiski mitte ööpäevaringselt ja ilma puhkepäevadeta. Vaevalt see Eestiski teistmoodi on.
 Loomulikult aktsepteerin nende otsuseid, mis muud valikut mul olekski. Lihtsalt  - ma tõesti ei mõista, miks siinsetel inimestel mõte töötab nii aeglaselt ja elu lihtseigad nii suurt mõttepingutust ja eneseületamist nõuavad. Jumala eest, ma ei saa aru. Ma suudan vaevata suhelda inimestega Londonis, Stockholmis, Luxemburgis. Aga Tartus kunagise sõbrannaga kohvikusse minek  nõuab tihti tohutut helistamist, ümberhelistamist, mõttepingutust ja lõpuks vajub kõik ikka ära ja asjast ei tule midagi.  Muidugi teatud inimeste puhul, ja taas teistega on kõik lihtne ja sipsti paigas. On siis siis tegu nn. tõeliste sõprade ja  lihtsalt tuttavatega? Kus läheb see piir? On mõnedel elu tõesti nii ülearu keeruline või suhtlus komplitseeritud? Vaat minu mõistus seda ei võta ja üha enam saab selgeks et õigem ja lihtsam on kõige minevikuga passiivselt hüvasti jätta ja lasta sel lihtsalt minna. Unustada. Ka inimesed. Pole vaja teiste  argipäeva trügida ja nende elu keeruliseks teha. Parem istu vaikselt oma Soomes ja ära jää kellelegi jalgu.
Aga pilvises taevas on ka päikesekiiri, satub minugi teele veel inimesi kes mu käekäigu kohta huvi tunnevad, kohvitada soovivad ja mulle külla tulla või mind külaliseks kutsuvad.
Aga ikka ma ei saa aru kuidas on kergem suhelda kellegi teises Euroopa otsas elavaga, ja kui Tartus või mujal maailmas kokku saame oleks nagu eile lahku läinud. Samas mõne eluaegse sõbrannaga ei suuda telefonitsi kolme lauset rääkida. ilma et piinlikku vaikust tekiks. Mis värk on?