Kaunimad Jõululaulud Porvoo kirikus, 22.12 2013

Sellel aastal olin ma juba septembrikuus usinalt ette palunud endale 22. detsember töölt vabaks märkida. Kuna mul oli plaan minna Pellingesse Saaristolaista Joulua ja kuuseotsimisretke  kaasa tegema ja avastama. Ja salamisi lootsin et üks mu lastest juhtub ka siis samal ajal taas siin külas olema ja siis saaksime koos minna ja sellest osa saada.

  Ma pole kunagi Pellinges käinud. See paik peaks siis asuma Porvoo saarestikus, nn. arhipelaagis ja sinna saab praamiga. Niisiis, kuna sinna ei pääse liinibussiga ja ilmselt ilma oma transpordita ehk kui autot pole, siis saab tellida kohalikult turismibüroolt koha ekskursioonibussis mis rahvast sel nimetatud päeval Pellingesse ja tagasi sõidutab. Mul olid enda ja Ivo jaoks 2 aastat tagasi juba kohadki tellitud ja makstud, aga sel hommikul langes vihma nagu oavarrest ja kumbki meits ei olnud niiväga hakkamas sinna kuuseotsingule minema. Palju mõnusam oli soojas voodis edasi lebotada.
   No sel aastal siis olin ka usin ja hakkasin aegsasti valmistuma, aga ilm polnud kahe aasta tagusest vihmavalingust  mõõdetuna sugugu parem. No selle vahega et nüüd sadas ehk veidi vähem aga lumest polnud helvestki, eelmisel ajal oli küll lumi maas aga just sel päeval sadas laia vihma mis selle lume peaaegu olematuks sulatas. Nii et kogu aeg on mingi häda selle Pellingega, eelmisel aastal olin hoopis tööl . See on alati pühapäevane päev enne jõule.
   Nüüd olid küll Kalev ja Moona külas, aga nii mulle kui neilegi tundud et sinna saarestikku tasub ikka minna ajal kui maa lumeehtes on ja üldse , kui võimalik kogu sündmusest ikka täit naudingut saada. Eks järgmine aasta näeb mis on.
   Lubatud on seal saarestikus muidugi igasuguseid jõulumüüke küll siseruumides küll lageda taeva all, kalasuitsetamist ja söömist mitmes kohas ja mitut moodi, kaunist jõulumiljööd saarestikulooduses ja kuuseotsimist kohalikus kuuse-aias. Siis niimoodi et lähed kohale, valid aiast ehk kasvandusest endale sobiva kuuse välja ja sel ajal kui ise püstkojas piparkooke nosid ja tõrvamaitselist teed või kohvi rüüpad, lõigatakse sulle kuusk maha ja pakitakse kojuviimiseks võrku. Raha eest muidugi. Minu arvates on see parim !!! viis üldse jõulukuuskedega toimetada - et sae alla satuksid ainult need jõulukuused kellel ootav ja rõõmustav omanik olemas. Teised saaksid turvaliselt ja rahus edasi kaunimaks kasvada. Pole midagi armetumat kui näha tänavatel kauneid kasvueas kuusekesi, maha lõigatud ja võrkudesse topitud, ostmata ja ära põlatuna südametu käega autokasti kühveldatuna hukkamispaigale sõitmas. Mu süda alati murdub. Korra juba mahalõigatud puuke on ju määratud surmale, seda ei tee enam ükski ime tagasi elavaks. Ja kui kaua aega ja vaeva kulub tegelikult ühe kauni kuusepuu kasvatamisele, seda teavad väga vähesed.
   Kui saarestikku ei saanud, siis leppisime kodus nii kokku et Kalev ja Moona lähevad restorani sööma ja mina kirikusse jõululaule laulma. Kuna mõlemate kohtadega oli see oht et kui liiga viimasel minutil minna siis ema paika ei saa, siis ma ikka nagu püüdsin nii ennast kui noori kiirustada, aga lõpptulemus oli ikka see et kui ma hingeldades kirikumäest üles jõudsin, oli kirik juba inimestest tulvil. Oh kui palju lauljaid juba kohal! aeg oli ka väga sobilik, pühapäev ja kl 15, miks mitte tulla. Kuigi sel aastal lauldi neid jõululaule vist oma 5-6 korral ja eraldi nii soome kui rootsi keeles. Mõned laulud on mõlemis keeles sarnased, klassikalised jõululaulud. Mõned erinevad , sest ühel korral sattusin ma rootsikeelsele laulmisele. Siis on ka laulu sõnad väikestes vihikutes  ja mõlemas keeles ja need saab koju kaasa võtta. Mul on pea igast aastast see lauluvihikuke alles, rohkete pisaratega niisutatud sest ma olen ju tohutu nutja ja hingeliigutaja. Õnneks kahel viimasel aastal pole enam kavas ühte laulu väikesest lambatallest, kes ei karda pimedat oma sõimekese sees sest tema ema valvab ta üle nii nagu Jeesuslaps valvab meie üle. No see laul võttis minusuguse ikka nii pisaratesse et lausa piinlik kohe, hakka või keset kirikut rahusteid sisse kaanima. Aga paljud nutavad ja nutmine puhastab hinge.
  Mul on oma lemmiklaulud ka , nüüdseks juba. Minu arvates on soome jõululaulud väga ilusa viisiga ja ka sõnad väga kaunid ja liigutavad. Sellised karged põhjamaa laulud, mitte liigselt kirikulaulude moodi. Mulle meeldib kus ülistatakse soome loodust ja talveilu, pakaselist kirikuteed ja seda kuidas Jõulupühad on hetk selleks et kojad kaunistada ja võtta vaikuse ja rahu hetk endale ja enda sees. Et nautida rahu ja kinkida rõõmu enda ümber ja oma lähedastele. Tegelikult on ju see jõulusõnum, mitte plastikaatide klõbistamine ostukeskustes...
Juba eelmine aasta hakkas mind tegelikult huvitama ühe mu lemmiklaulu sõnade sisu. Lauluks on ``Sylvia Jõululaul``, mis on ka seni kandnud soome populaarseima jõululaulu  auväärset krooni. See pealkiri tundus mulle kummaline, vaevalt siin saab tegemist olla naabermaa kuningannaga, ja seal laulus lauldakse hoopis lõhnavatest küpressidest ja voolavast vahuveinist, Sitsiilia  ilust ja Etna mäe kõrgusest. Sitsiilia, Sylvia ja Soome? Ja siis on keegi puuri pandud ja vanglasse heidetud, ja see keegi valutab südant kauni soomemeaa pärast millele sarnast ei leidu kusagil mujal maailmas. (selle koha peal voolavad mul alati pisarad ojadena). Nüüd siis hakkasin Googlest vaatama  ja uurima.

Sylvian Joululaulu on Zacharias Topeliuse 1853 aastal avaldatud luuletus mille Karl Collan  viisistas jõululauluks. Sõnad on rootsi keelest tõlgitud soome keelde, kuigi lauldakse nii soome kui rootsi keelsete sõnadega. Ja see salapärane Sylvia on hoopis rändlinnuke, selline kuldnoka sarnane halli kuuega lind kellel nagu must müts peas. Soome k. mustapääkerttu ehk otseses tõlkes mustpea-triinu, lad k.  Sylvia atricapella. See linnuke lendab talveks kaugele Sitsiiliasse talvepakase eest varjule, kuid tunneb kaugel lõunamaal suurt igatsust isamaa järele mis on ``rind lauludest tühi, heidetud vanglamüüride vahele`´. See on viide Soome iseseisvuspüüetele ja vangistatusele Venemaa poolt. Soomet võrreldakse ahelais laululinnuga kes on vangitsetud Venemaa poolt.
Selline oli siis lugu Sylvia ja Sitsiiliaga.
   Ma sain tänu heade inimeste koomalevõtule koha kolmandal rõdul , no üsna tagareas. Klõpsisin ka mõned pildid, et jäädvustada kui rahvast tulvil kirik oli. Aga inimesi kogunes aina juurde, paljud, ka üsna eakad inimesed istusid rahulikult põrandal maas ja treppidel ja see ei pannud kedagi torisema vaid kõik olid elevil ja laulsid rõõmsalt kaasa. Hiljem avati ka see trepp mis viis otse kansli taha, tavaliselt on see olnud aukülalistele. Minu töökaaslane Marja istus oma lapselastega kohe minu jalge ees põrandal, lapsed sebisid sukis mööda kirikut ringi ja laulsid omas lapsekeeles. Väga armas igatahes. 

Jõulupimedus.

 

Jõulud tulid aga lund ei tulnudki. Algul oli ikka veel lootus, kõik lohutasid üksteist et oh , küll ta veel tuleb, aega ju veel on. Ei tulnud õiget esimest lund, ei teist lund ega jõululund. Ainult vihm ja pimedus, sekka tormi mis oksi puudelt maha kiskus ja mööda katuseid kolistas.
   Mul oli kogu aeg tunne nagu lapsel kes veel ei oska Jõuluvanale kõrvu liigutada. Ainult et minul puudus kõrvaliigutamise oskuse asemel see valge ollus mis kõik koleda sügissopa kinni katab ja ümbruse ja südamed helgeks teeb. Lumi. Lugesin aga  päevi jõuluni, lootsin hommikul ärgates et äkki on maa valge...Aga kunagi ei olnud. Oli kas selline soe ja niiske pimedus mida ma Londoni puhul siiamaani armastan, või vastik vastu aknaklaasi rabisev vihm. Olgu Londoniga nagu on, seal pole Jõulude ajal kunagi lund, nood ei oska tahtagi ja hea kui lausvihma ei saja. Londonis aga paistab tihti , väga tihti päeval päike. Ka enne ja pärast tugevat vihmahoogu. Aga siin põhjamaal, Soomes , no Jõulumaal, hahaa kuigi Porvoo pole nüüd mingi Põhjanaba, kaugel sellest - siia käib lumi ja talv ja valge maa!
   Endalegi tundus narr ja kummaline, et võib taga igatseda midagi nii tavalist kui lumi. Lumi, häh, ka mõni asi. terve elu  on ta tulnud ja läinud...Ma ei kujuta ette kui suur protsent maakera elanikest pole kunagi, mitte kordagi elus mingit lume näinudki, ja ei oska sellest midagi arvata. Nende õnn, ma ütlen. Nojah, neile jälle kukub apelsin suhu, aga mina võin läbi lume poodi astuda ja apelsine osta, vohh. Mulle sobib see hästi.

 

Ja lõpuks tulidki Jõulud, aga lund mitte. Keegi enam ei lootnud, ei rääkinud et küll tuleb. Soomlane on selle poolest rahulik ja kohandub oma ümbritsevaga nii rahumeelselt, et nüüd nenditi vaid fakti et sooh, see aasta siis mustad jõulud. No eks siin Lõuna-Soomes on seda ennemgi ette tulnud. Osatakse ja saadakse ka ilma lumeta Jõuludega hakkama. Aga mina ei olnud küll rahul. Mul olid juba Jaanipäeva aegu Ivo ja Teele siia kutsutud Lucia-pidustuste ajaks, mis on nagu Jõulude eelproov, kaunis Valguse püha. Lumeta ei pääse valgus mõjule, see pole see, kuigi siis on mitmel aastal just Lucia-päeval, st õhtul taevas olnud täiskuu. See on ilus ja romantiline ja tore, ja kallab oma valgust küll alla maa peale. Aga see pole see. See pole küünlaleegi vastuhelk valgelt lumevaibalt .

Porvoo on ilus iga ilmaga. Vähemalt minu silmade läbi vaadatuna. Aga kui sind on järjestikku mitmel talvel hellitatud härmas puude ja talvemuinasjutuga, milles ise saad osaline olla, siis ...sa tahad seda ikka ja jälle ja oled pettunud kui ei saa. Ma olen ikka terve aasta päris hea laps olnud, 60 aastaseks saamisega välja vedanud, ja nüüd ei anta mulle minu muinasjuttu !
   Püüdsin siis pilte teha sellest mida pakuti. Linna oli end ehtinud, veteranid kuuse püsti pannud (mis küll algusest peale viltune oli ja tuul seda veel viltusemaks kallutas), vaateaknad võistlesid omavahel kauniduse nimel ja kõik oli nagu alati. Ja ei olnud ka...

 

See on siis see lõbu mida pimedas hea teha on - käia mööda teiste inimeste akendetagust ja pilte klõpsida. Enese õigustuseks ja mõnede lohutuseks võin ma öelda et selliseid uitajaid on siis alati palju, nii turistide kui kohalike seas. Üldse  kohtab Porvoos tihti ja kõikjal fotoaparaadiga või telefoniga pildistajaid,  see on üks osa selle linna tänavapildist.

Its snowing!

Hakkasin just aknaribisid kinni tõmbama, ja kui pilk aknast välja kiikas siis ei uskunud ma süna otseses mõtts oma silmi! Suure ähmiga kohe ei leidnud prillegi üles, aga kui ma prillid ninale sain siis oli tõesti võimalus näha et ma polnud eksinud - maa oli valge ja väga tasakesi, väga pisikesi , aga siiski midagi lumehelveste laadset hõljus taevast alla. No igatahes maa on valge, aga praegu kui neid ridu kirjutan siis plõksib vastu akent juba pigem vihmapiisku. No on siis seda lund tõesti nii palju tahetud? Aeg ju juba ammu sealmaal...Aga Porvoos on need mustad jõulud no mitte just sagedane, aga siiski vist küllaltki tihti esinev nähtus. Nii et kui jutt ilmale läheb siis umbes nii et no tore oleks, aga näed sel ja sel aastal ka ei tulnud lund. Mina oma siinelamise ajal olen selle ühe jõuluõhtu ilma lumeta ja laussajus pidanud üle elama, aga siis olid mu pojad mulle toeks, võtsime vihmavarjud ja tellisime takso treppi, et kirikusse saada. Nojah...Soome ikka selline ilm ei sobi.

   Eks näis kaua see tänane lumekübeke siis püsib.Aga vanalinn on jõuluks juba valmis, vaateaknad kaunistatud ja küünlad süüdatud. Jõulumuinasjutt võib alata. Kui nüüd veel lund ka tuleks!

Kaunist Advendiaega kõigile!

 

Muidu on nagu päris , (Porvoo vanalinn), aga lumi on laenatud eelmisest aastatst ;) !