Kaunimad Jõululaulud Porvoo kirikus, 22.12 2013

Sellel aastal olin ma juba septembrikuus usinalt ette palunud endale 22. detsember töölt vabaks märkida. Kuna mul oli plaan minna Pellingesse Saaristolaista Joulua ja kuuseotsimisretke  kaasa tegema ja avastama. Ja salamisi lootsin et üks mu lastest juhtub ka siis samal ajal taas siin külas olema ja siis saaksime koos minna ja sellest osa saada.

  Ma pole kunagi Pellinges käinud. See paik peaks siis asuma Porvoo saarestikus, nn. arhipelaagis ja sinna saab praamiga. Niisiis, kuna sinna ei pääse liinibussiga ja ilmselt ilma oma transpordita ehk kui autot pole, siis saab tellida kohalikult turismibüroolt koha ekskursioonibussis mis rahvast sel nimetatud päeval Pellingesse ja tagasi sõidutab. Mul olid enda ja Ivo jaoks 2 aastat tagasi juba kohadki tellitud ja makstud, aga sel hommikul langes vihma nagu oavarrest ja kumbki meits ei olnud niiväga hakkamas sinna kuuseotsingule minema. Palju mõnusam oli soojas voodis edasi lebotada.
   No sel aastal siis olin ka usin ja hakkasin aegsasti valmistuma, aga ilm polnud kahe aasta tagusest vihmavalingust  mõõdetuna sugugu parem. No selle vahega et nüüd sadas ehk veidi vähem aga lumest polnud helvestki, eelmisel ajal oli küll lumi maas aga just sel päeval sadas laia vihma mis selle lume peaaegu olematuks sulatas. Nii et kogu aeg on mingi häda selle Pellingega, eelmisel aastal olin hoopis tööl . See on alati pühapäevane päev enne jõule.
   Nüüd olid küll Kalev ja Moona külas, aga nii mulle kui neilegi tundud et sinna saarestikku tasub ikka minna ajal kui maa lumeehtes on ja üldse , kui võimalik kogu sündmusest ikka täit naudingut saada. Eks järgmine aasta näeb mis on.
   Lubatud on seal saarestikus muidugi igasuguseid jõulumüüke küll siseruumides küll lageda taeva all, kalasuitsetamist ja söömist mitmes kohas ja mitut moodi, kaunist jõulumiljööd saarestikulooduses ja kuuseotsimist kohalikus kuuse-aias. Siis niimoodi et lähed kohale, valid aiast ehk kasvandusest endale sobiva kuuse välja ja sel ajal kui ise püstkojas piparkooke nosid ja tõrvamaitselist teed või kohvi rüüpad, lõigatakse sulle kuusk maha ja pakitakse kojuviimiseks võrku. Raha eest muidugi. Minu arvates on see parim !!! viis üldse jõulukuuskedega toimetada - et sae alla satuksid ainult need jõulukuused kellel ootav ja rõõmustav omanik olemas. Teised saaksid turvaliselt ja rahus edasi kaunimaks kasvada. Pole midagi armetumat kui näha tänavatel kauneid kasvueas kuusekesi, maha lõigatud ja võrkudesse topitud, ostmata ja ära põlatuna südametu käega autokasti kühveldatuna hukkamispaigale sõitmas. Mu süda alati murdub. Korra juba mahalõigatud puuke on ju määratud surmale, seda ei tee enam ükski ime tagasi elavaks. Ja kui kaua aega ja vaeva kulub tegelikult ühe kauni kuusepuu kasvatamisele, seda teavad väga vähesed.
   Kui saarestikku ei saanud, siis leppisime kodus nii kokku et Kalev ja Moona lähevad restorani sööma ja mina kirikusse jõululaule laulma. Kuna mõlemate kohtadega oli see oht et kui liiga viimasel minutil minna siis ema paika ei saa, siis ma ikka nagu püüdsin nii ennast kui noori kiirustada, aga lõpptulemus oli ikka see et kui ma hingeldades kirikumäest üles jõudsin, oli kirik juba inimestest tulvil. Oh kui palju lauljaid juba kohal! aeg oli ka väga sobilik, pühapäev ja kl 15, miks mitte tulla. Kuigi sel aastal lauldi neid jõululaule vist oma 5-6 korral ja eraldi nii soome kui rootsi keeles. Mõned laulud on mõlemis keeles sarnased, klassikalised jõululaulud. Mõned erinevad , sest ühel korral sattusin ma rootsikeelsele laulmisele. Siis on ka laulu sõnad väikestes vihikutes  ja mõlemas keeles ja need saab koju kaasa võtta. Mul on pea igast aastast see lauluvihikuke alles, rohkete pisaratega niisutatud sest ma olen ju tohutu nutja ja hingeliigutaja. Õnneks kahel viimasel aastal pole enam kavas ühte laulu väikesest lambatallest, kes ei karda pimedat oma sõimekese sees sest tema ema valvab ta üle nii nagu Jeesuslaps valvab meie üle. No see laul võttis minusuguse ikka nii pisaratesse et lausa piinlik kohe, hakka või keset kirikut rahusteid sisse kaanima. Aga paljud nutavad ja nutmine puhastab hinge.
  Mul on oma lemmiklaulud ka , nüüdseks juba. Minu arvates on soome jõululaulud väga ilusa viisiga ja ka sõnad väga kaunid ja liigutavad. Sellised karged põhjamaa laulud, mitte liigselt kirikulaulude moodi. Mulle meeldib kus ülistatakse soome loodust ja talveilu, pakaselist kirikuteed ja seda kuidas Jõulupühad on hetk selleks et kojad kaunistada ja võtta vaikuse ja rahu hetk endale ja enda sees. Et nautida rahu ja kinkida rõõmu enda ümber ja oma lähedastele. Tegelikult on ju see jõulusõnum, mitte plastikaatide klõbistamine ostukeskustes...
Juba eelmine aasta hakkas mind tegelikult huvitama ühe mu lemmiklaulu sõnade sisu. Lauluks on ``Sylvia Jõululaul``, mis on ka seni kandnud soome populaarseima jõululaulu  auväärset krooni. See pealkiri tundus mulle kummaline, vaevalt siin saab tegemist olla naabermaa kuningannaga, ja seal laulus lauldakse hoopis lõhnavatest küpressidest ja voolavast vahuveinist, Sitsiilia  ilust ja Etna mäe kõrgusest. Sitsiilia, Sylvia ja Soome? Ja siis on keegi puuri pandud ja vanglasse heidetud, ja see keegi valutab südant kauni soomemeaa pärast millele sarnast ei leidu kusagil mujal maailmas. (selle koha peal voolavad mul alati pisarad ojadena). Nüüd siis hakkasin Googlest vaatama  ja uurima.

Sylvian Joululaulu on Zacharias Topeliuse 1853 aastal avaldatud luuletus mille Karl Collan  viisistas jõululauluks. Sõnad on rootsi keelest tõlgitud soome keelde, kuigi lauldakse nii soome kui rootsi keelsete sõnadega. Ja see salapärane Sylvia on hoopis rändlinnuke, selline kuldnoka sarnane halli kuuega lind kellel nagu must müts peas. Soome k. mustapääkerttu ehk otseses tõlkes mustpea-triinu, lad k.  Sylvia atricapella. See linnuke lendab talveks kaugele Sitsiiliasse talvepakase eest varjule, kuid tunneb kaugel lõunamaal suurt igatsust isamaa järele mis on ``rind lauludest tühi, heidetud vanglamüüride vahele`´. See on viide Soome iseseisvuspüüetele ja vangistatusele Venemaa poolt. Soomet võrreldakse ahelais laululinnuga kes on vangitsetud Venemaa poolt.
Selline oli siis lugu Sylvia ja Sitsiiliaga.
   Ma sain tänu heade inimeste koomalevõtule koha kolmandal rõdul , no üsna tagareas. Klõpsisin ka mõned pildid, et jäädvustada kui rahvast tulvil kirik oli. Aga inimesi kogunes aina juurde, paljud, ka üsna eakad inimesed istusid rahulikult põrandal maas ja treppidel ja see ei pannud kedagi torisema vaid kõik olid elevil ja laulsid rõõmsalt kaasa. Hiljem avati ka see trepp mis viis otse kansli taha, tavaliselt on see olnud aukülalistele. Minu töökaaslane Marja istus oma lapselastega kohe minu jalge ees põrandal, lapsed sebisid sukis mööda kirikut ringi ja laulsid omas lapsekeeles. Väga armas igatahes. 

Jõulupimedus.

 

Jõulud tulid aga lund ei tulnudki. Algul oli ikka veel lootus, kõik lohutasid üksteist et oh , küll ta veel tuleb, aega ju veel on. Ei tulnud õiget esimest lund, ei teist lund ega jõululund. Ainult vihm ja pimedus, sekka tormi mis oksi puudelt maha kiskus ja mööda katuseid kolistas.
   Mul oli kogu aeg tunne nagu lapsel kes veel ei oska Jõuluvanale kõrvu liigutada. Ainult et minul puudus kõrvaliigutamise oskuse asemel see valge ollus mis kõik koleda sügissopa kinni katab ja ümbruse ja südamed helgeks teeb. Lumi. Lugesin aga  päevi jõuluni, lootsin hommikul ärgates et äkki on maa valge...Aga kunagi ei olnud. Oli kas selline soe ja niiske pimedus mida ma Londoni puhul siiamaani armastan, või vastik vastu aknaklaasi rabisev vihm. Olgu Londoniga nagu on, seal pole Jõulude ajal kunagi lund, nood ei oska tahtagi ja hea kui lausvihma ei saja. Londonis aga paistab tihti , väga tihti päeval päike. Ka enne ja pärast tugevat vihmahoogu. Aga siin põhjamaal, Soomes , no Jõulumaal, hahaa kuigi Porvoo pole nüüd mingi Põhjanaba, kaugel sellest - siia käib lumi ja talv ja valge maa!
   Endalegi tundus narr ja kummaline, et võib taga igatseda midagi nii tavalist kui lumi. Lumi, häh, ka mõni asi. terve elu  on ta tulnud ja läinud...Ma ei kujuta ette kui suur protsent maakera elanikest pole kunagi, mitte kordagi elus mingit lume näinudki, ja ei oska sellest midagi arvata. Nende õnn, ma ütlen. Nojah, neile jälle kukub apelsin suhu, aga mina võin läbi lume poodi astuda ja apelsine osta, vohh. Mulle sobib see hästi.

 

Ja lõpuks tulidki Jõulud, aga lund mitte. Keegi enam ei lootnud, ei rääkinud et küll tuleb. Soomlane on selle poolest rahulik ja kohandub oma ümbritsevaga nii rahumeelselt, et nüüd nenditi vaid fakti et sooh, see aasta siis mustad jõulud. No eks siin Lõuna-Soomes on seda ennemgi ette tulnud. Osatakse ja saadakse ka ilma lumeta Jõuludega hakkama. Aga mina ei olnud küll rahul. Mul olid juba Jaanipäeva aegu Ivo ja Teele siia kutsutud Lucia-pidustuste ajaks, mis on nagu Jõulude eelproov, kaunis Valguse püha. Lumeta ei pääse valgus mõjule, see pole see, kuigi siis on mitmel aastal just Lucia-päeval, st õhtul taevas olnud täiskuu. See on ilus ja romantiline ja tore, ja kallab oma valgust küll alla maa peale. Aga see pole see. See pole küünlaleegi vastuhelk valgelt lumevaibalt .

Porvoo on ilus iga ilmaga. Vähemalt minu silmade läbi vaadatuna. Aga kui sind on järjestikku mitmel talvel hellitatud härmas puude ja talvemuinasjutuga, milles ise saad osaline olla, siis ...sa tahad seda ikka ja jälle ja oled pettunud kui ei saa. Ma olen ikka terve aasta päris hea laps olnud, 60 aastaseks saamisega välja vedanud, ja nüüd ei anta mulle minu muinasjuttu !
   Püüdsin siis pilte teha sellest mida pakuti. Linna oli end ehtinud, veteranid kuuse püsti pannud (mis küll algusest peale viltune oli ja tuul seda veel viltusemaks kallutas), vaateaknad võistlesid omavahel kauniduse nimel ja kõik oli nagu alati. Ja ei olnud ka...

 

See on siis see lõbu mida pimedas hea teha on - käia mööda teiste inimeste akendetagust ja pilte klõpsida. Enese õigustuseks ja mõnede lohutuseks võin ma öelda et selliseid uitajaid on siis alati palju, nii turistide kui kohalike seas. Üldse  kohtab Porvoos tihti ja kõikjal fotoaparaadiga või telefoniga pildistajaid,  see on üks osa selle linna tänavapildist.

Its snowing!

Hakkasin just aknaribisid kinni tõmbama, ja kui pilk aknast välja kiikas siis ei uskunud ma süna otseses mõtts oma silmi! Suure ähmiga kohe ei leidnud prillegi üles, aga kui ma prillid ninale sain siis oli tõesti võimalus näha et ma polnud eksinud - maa oli valge ja väga tasakesi, väga pisikesi , aga siiski midagi lumehelveste laadset hõljus taevast alla. No igatahes maa on valge, aga praegu kui neid ridu kirjutan siis plõksib vastu akent juba pigem vihmapiisku. No on siis seda lund tõesti nii palju tahetud? Aeg ju juba ammu sealmaal...Aga Porvoos on need mustad jõulud no mitte just sagedane, aga siiski vist küllaltki tihti esinev nähtus. Nii et kui jutt ilmale läheb siis umbes nii et no tore oleks, aga näed sel ja sel aastal ka ei tulnud lund. Mina oma siinelamise ajal olen selle ühe jõuluõhtu ilma lumeta ja laussajus pidanud üle elama, aga siis olid mu pojad mulle toeks, võtsime vihmavarjud ja tellisime takso treppi, et kirikusse saada. Nojah...Soome ikka selline ilm ei sobi.

   Eks näis kaua see tänane lumekübeke siis püsib.Aga vanalinn on jõuluks juba valmis, vaateaknad kaunistatud ja küünlad süüdatud. Jõulumuinasjutt võib alata. Kui nüüd veel lund ka tuleks!

Kaunist Advendiaega kõigile!

 

Muidu on nagu päris , (Porvoo vanalinn), aga lumi on laenatud eelmisest aastatst ;) !

Tormituuled ja tulvavesi.

Öösel hakkas tuul mööda plekk-katuseid kolistama ja vihmapiisad piitsutasid akent. Tõeline maru! Porvoos on väga palju plekk-katuseid, minu majal ka. Ja mulle hullult see kolistamine ja vihmarabin vastu plekki meldib. Eriti siis kui istuda keldrikorrusel saunalaval ja kuulata tuule märatsemist kusagil 4 korrust ülalpool. 

Hommikul paistis päike, aga oli külmaks läinud. Tuul oli veidi taltunud, aga võimutses ikka veel ja päris ebameeldiv oli. Mul oli asja alla jõe äärde, tahtsin pildistada ja oli vaja minna üle silla Taidetehasesse kinopileteid ostma. Jälle oli arvutis mingi kala ja ei saanud pileteid internetist osta, täna aga linastub siin Diana film viimast päeva. tahan seda kindlasti näha, kuigi juba ette tean et see mulle ei meeldi. 

Randa jõudes oli seal selline lainetus mida makunagi näinud polnud . Meie rahulik Porvoo porijõgi möllas ja mässas nagu meeletu, lausa vahuharjad olid vee peal. Uskumatu!

Nii kõrgel ja kaldas kinni pole vesi isegi kevadisel jääminekul olnud, ja ka haihgla juures oli tuul veed randa puhunud. Sügise imed...

Üks päev novembris...

 November...
Täpsemalt 11. november, kui fotodelt vaadata. Peaks olema pime, sünge, porine, lägane ja vastik. Aga ei ole...
   Selle aasta november on nagu kingitus! Kulub ära ka, eriti mulle, ;) ! Kuigi mu sõbranna Ille ütleb et ``Kellele seda novembrit ikka vaja on``, siis ...no las ta ikka olla. Näiteks mina, novembrilaps, hahaa - ka kunagine oktoobrilaps, aga seda oleme ju tollal  kõik! Sügis on ja jääb minu lemmikaastaajaks, ja olgu ta siis see valmimisest pakatav kuldne sügis või juukseid peast rebiv tormisügis, ma armastan ikka. No vahel väga lühidalt ei armasta ka, aga see läheb ruttu üle. Mulle meeldib tormi trotsida ja ennast ületada, keerata nina vastu tuult, tõmmata kopsud õhku täis ja minna...Mulle meeldib see sume niiskus ja soojus, sametine pimedus, see meenutab alati sügisest Cholmley Parki Londonis...just see park on minu Londoni sügise võrdkuju. Ma tunnen siiani seda lehtede lõhna oma naha vahel...esimene kord Londonis, suures ja võõras Londonis...
Oh, sellest ajast on juba palju vett merre voolanud , ja ma ise mere äärde elama kolinud. Porvoo sügised on sama võrratud, aga siiski nii teistmoodi.
  sellel laupäeval, siis 11 . novembril 2013, paistis Porvoos päike , istusin haigla õues kiigel, kõndisin rohelisel murul ja hingasin soojust ...Oli nagu kevad, selline tunne et sinililled mu selja taga mäeveerul kindlasti võiksid õitseda. Õitsesid aga hoopis roosid meie akna all, neid on ka meie kohviruumist näha . UUed pungad on nii suured et iga hetk puhkemas, ja mu süda lausa lõhkeb kui lumi need enda alla mataks. Aga lund pole veel...

 Mulle alati meeldib laupäeval tööl olla, siis saab tulla hommikul poole 10ks, kodus kauem magada, siis saab bussiga tööle tulla ja teraapia poole akendest õhtuti kauneid päikeseloojanguid vaadata. Muidu ma õhtusel ajal tavaliselt sinna tiiba ei satu sel ajal kui päike puulatvade taha kukkuma hakkab. Aga see on alati nii kaunis! Päikeseloojang on tegelikult alati kaunis, ükskõik kus maailma paigas, arvan ma...Aga seda on nii raske pildile jäädvustada. Kergemini jäädvustub see hinge ja see ongi tegelikult palju õigem paik.

Ühtul bussilt tulles oli Roosipargis nii vahva sume soojus et istusin tükk aega pingil ega raatsinud tuppa minna. Vahtisin vastas asuvate villade poole, seal oli juba akendes jõulutulesid. Inimesed valgustavad  aknaid, väljastpoolt vaadates loob see nii hubase tunde pimeduse keskel. Nauditav.

 

Huvitav kaua seda soojust veel jätkub. Varsti peaks juba lumi tulema ja  porvoos elustub jälle iga-aastane muinasjutuline  Jõulumaailm. Ootan seda!

Kuldne sügis hakkab talveks taanduma.

Selle aasta sügis jääb küll meelde kui erakordselt kaunis - soe, pikk ja värvi
kirev. Oli ilusaid päikeseloojanguid, hingematvalt kauneid hommiku-udusid (neid sai nautida Tartu kodus olles rõdult) .Oli tohutu õunauputus ja igal pool palju kollaseid lehti nii et ka minu sugused lapsemeelsed vanurid said endal isu täis sahistada. Ma kohe teen suure kummarduse nendele laiskadele ja lohakatele kojameestele ja pargihooldajatele kes oma ametit küllalt tõsiselt ei võtnud ja kuldsetel lehtedel lasksid rahumeeli murul lebada. Fine done, :)!

 

 

Hetki tänasest, ...16.11 2013

Õhtu. Istun siin arvutis blogides seilates ja vaatan ühe silmaga telekat. Sealt tuleb vägagi mitmeid kordi nähtud armas film `´Väike shokolaadipood`´. Järsku tabasin ennast meenutamast .Jaa, tänane päev  algas ja lõpeb shokolaadiga.  Hommikupoolikul, kui tööle läksin, olin just osakonda astunud. Mulle alati nii väga meeldib haigla hommikul, kui kõik on veel vaikne. Haigla magab . See on selline eriline aeg ...Ma tean et õed on kohviruumis ja joovad hommikukohvi, kantselei on tühi , palatite uksed suletud.
   Ja järsku astub minu juurde noormees, meie patsient, ja sirutab minu poole shokolaaditahvlit. ``Maistuisko pieni pala suklaata päivän aluksi?``...ja murrab mulle tüki oma shokolaaditahvlist. Nii armas! Pistan maiuse põske ja tunnen, kui palju rõõmu meile mõlemale valmistas see tükike shokolaadi. Rõõmu pakkujale, rõõmu pakutust osasaajale. Kui lihtne võib olla tekitada enda ümber õnne ja rõõmu! Oh, oskaksime seda vaid rohkem, avada oma südameid , üllatada pisiasjadega!
 Ja nüüd on päev lõppemas, Shokolaadipoes käib pidu ja Depp kutsub kohe Viannei  tantsule. Selles filmis jäävad nad alati, igavesti,  noorteks...Oo, shokolaad! Ood shokolaadile...

Maarjalaat septembrikuises Tartus, 2013

Kell hakkas juba päeval kolme poole nihkuma, kui mina ikka veel voodis vedelesin ja raamatut lugesin. Oli kuidagi eriliselt lazy Sunday,  st. tuleb meelde üks inglismaine kohvisort mida me Valduri eestvedamisel Londonis olles ikka joogiks ostame. Selle kohvisordi nimetus ongi just Lazy Sunday ja see nimi toob minule alati meelde just sellise kiiretu naudingulise pühapäevahommiku tunde, kus päike paistab akna taga ja pannkoogid särisevad pannil.
   Sellel septembripealelõunal polnud ei päikest ei pannkooke, hommikukohv oli juba mitu tundi tagasi joodud ja üldse, Inglismaal  nad vist pannkooke üldse niiväga ei harrastagi. Kuigi on olemas pannkoogikohvikud, Londoni üks parimaid asub Trocaderas, nimi mis mulle tohutult meeldib. Trocadera - kõlab nii ahvatlevalt, sellest võiks loota küll palju enamatki kui pannkooke!
   Aga hoopis helises telefon ja Kalev oli nii õhinal et emme, siin on mingi laat  raekoja platsil ja müüakse igasugu huvitavaid isetehtud asju , tule ka vaatama! Küll on tore et minu lapsed, haa, minu pojad  - et nemad peavad lugu käsitööst ja käsitsi valmistatud esemetest ja oskavad neid hinnata. Nojah, eks nad ole ju üles kasvanud koos kunstkäsitöölisest ema tegemistega. Alati oli siid raamil ja kui nemad kooli läksid, avas ema koduateljee ukse ja asus maalima. Alati oli vähe aega, palju tööd ja raha nappis. Kunstiga ennast Eestis elatada on viimastel aegadel olnud küll üsna julge ettevõtmine. Aga ellu me jäime ja omamoodi oli see ju tore aeg. Loominguline, täis vabadust ja salongide hõngu. Nüüdseks minevik.
   Teele oli ka kohe hakkamas linna minema , helistasime takso ette ja varsti olimegi laadasaginas. Kahjuks küll olime magusama aja juba maha maganud, tootjad -müüjad hakkasid juba asju kokku pakkima. Nii mõnelgi ju veel pikk kodutee ees, kuigi Eesti on pisike, aga ikka.

 Tegelikult oleks siin laadal ikka hommikust peale olnud huvitavat vaatamist ja mekkimist! Ma polnud juba mitu aastat sellisele üritusele sattunud ja jääb üle vaid imestada, mida kõike Eestimaal ei kasvatata, toodeta ja valmistata! Selline viinamarjasortide rohkus tundus mulle küll lausa uskumatuna, aga peremees väitis et kõik on pärit omast talust. Lausa ime, aga sel suvel tundus et oli ka parajalt päikest ja soojust et viinamari meie põhjamaal valmis suudaks küpseda. Õunauputusest ma ei räägigi. ja neid sibulavanikuid ja kaunivärvilisi astelpajukuhjasid! Ostsin minagi neid tervistavaid marju.
   Teelega koos oli hea käia, tema teadis neid tooteid ja valmistajaid ja mis hea mis  mitte. Ostsime ühelt valmistajalt hästi lõhnavaid küünlaid ja teiselt hästipuhastavaid seepe.
Nii väike kui see laadaplats oligi, ei leidnud me Kaleviga teineteist ikka ilma helistamata üles. Ja siis lõpuks selgus et olime vaid paari meetri kaugusel teineteisest. Kalev esitles ka oma ostusid ja jätkasime kolmekesi. Tore oli , et üsna tihti jäi keegi meist oma tuttavatega juttu ajama ja siis teised ootasid, et õige pea oma tuttavatele otsa sattuda. Kohtasin minagi õige mitut tuttavat oma siidimaalimise-minevikust. Küllike Tuvike  oli rõõmus mind nähes, olin ju vanasti üks tema salongi siidimaalijatest. Temagi on nüüdseks salongi sulgenud ja siirdunud tagasi oma põhiloomingu, moe juurde. Särav leid oli ka taaskohtumine ARSi endise kaastöötaja Evaga,  keda samuti polnud pikka aega näinud. Vahetasime telefoninumbrid ja hiljem käisin Eval külas tema imekenas elukohas Jakobimäel. Milline õnn elada Tartu vanalinna piiril, omada kaunist koduaeda ja istuda hea tuttavaga tema õdusal verandal endisi õnnelikke aegu meenutades! Meil oli tõesti ütlemata tore, sai palju naerdud ja nii palju jutte jäi veel rääkimata. Seda kõike ikka saad osaks inimestega, kellega nagu mina ütlen,  - `´on koos palju soola ära söödud`´. 
   Tegime veel toredaid pilte koos Teele ja Kaleviga, ja puust Karuga. Selliseid karusid olen isegi siin Porvoos kohanud.

  Teele lahkus oma toimingutele ja meie Kaleviga läksime kaubamaja kohvikusse sööma. See olevat üks Kalevi lemmiksöögikohti, ja toit ning kohv maitses tõesti hea. Hind minu arvates pisut kallis, aga teenindus ok.
  Kõhud täis , suundusime Kaleviga kaubamajja sest mina tahtsin osta talle kingituseks veinipokaalid tema uue kodu jaoks, aga nii et valiksime neid koos. Meil kõigil on üsna täpne nn ``oma maitse`´ ja hea on kui kodus leiduvad asjad on just täpselt niisugused mis meie maitsele vastavad. Leidsime kenad pokaalid, aga puudu olev suhkrutoos jäi veel ostmata kuna me ikka õiget ei leidnud. Nüüd jätkus teekond mäest üles Kalevi poole, et pokaalid ja Kalevi tänane ost, uus nahktagi, sisse õnnistada.