Wednesday, August 14, 2013

Karkudega roosiaias.


See roosiaed, ehk siis Roosipark nagu siin kutsutakse, asub kohe minu maja naabruses. Ühel pool on jahisadam ja teisel pool siis roosipark, pole kehvasti valitud elamiskoht, ega ju!?.
   Roosipark jääb Empiirlinnajao sinna osasse kus vanad villad asuvad. Tööl käies läbin selle pargi igal hommikul tööle minnes ja õhtul bussilt tulles . Selline lilledega kohtumine annab päevale alati rõõmsa alguse ja kui töölt koju tulen on siin enne tuppa minekut hea istuda, vahel on mul kaasas isegi raamat või ajakiri.Vahel liiga väsinuna panen lihtsalt silmad kinni ja lasen päikesel näole pai teha. Nii mõnus.  See polegi pargiks eriti suur maa-ala, aga eriliseks teeb asja see et siin kogu aeg nii lume sulamisest kuni uue lume tulekuni midagi õitseb ja lõhnab. Õitsemine algab kevadel nartsissidega, siis karikakrad, pojengid, muud püsililled ja muidugi roosid.Hästi palju roose, mis õitsevad kuni lume tulekuni ja mõnel aastal on nii et elavad üle isegi mitu esimese lume tulekut. Lausa uskumatu kui tugev ja külmakartmatu  võib olla üks uhke punane pargiroos. Teised sordid külma nii hästi ei talu.



Nüüd kui mul siin olude sunnil tuli käimisel kargud abiks võtta, oli just see roosipark esimene suur pingutus,  saavutus ja lõppjaam  kuhu peale mitmenädalast  toasistumist nõuks võtsin minna. See oli üks ilus pühapäeva õhtu, kõik oli akana taga sume ja suvine, ja vot siis ma äkki tundsin et lõpp, nüüd välja  ja vaatame kaugele jõuab. Õnneks teekond sinna pole pikk, ehk mingi 7-8 minutit üle tee minna, ja siis on kohe võimalik pingile istuda et jalgu puhata. Kui nüüd sel korral pingile jõudsin ja maha potsatasin , valdas mind suur õnn ja rõõm. Jah, õnn avaldub mitmel kujul - kes saab lotos jackpoti, kes uue auto või hea töökoha, kes kohtab armsat kaaslast või kelle ellu tuleb koer. Igaühel oma õnn. Aga õnn saab ka olla see kui suudad kõndida omal jalal, kasvõi kargu abiga, toast välja värske õhu kätte, suvesse, parki kus sind õmbritseb õitsvate rooside puna ja lõhn. Ja peab meeles pidama, et ülim õnn on üldse elada ja  elus olla ! Kuigi see tundub ju nii iseenesestmõistetavana, ei saa sulgeda silmi selle ees kui habras on siiski meid ümbritsev elu. Tuleks olla tänulikum ja osata seda rohkem hinnata.

 


   No nüüd peale seda esimest saavutust olen käinud siin istumas küllalt tihti, lihtsalt niisama aega veetmas või tulnud poest koju pargi kaudu. Poes käin ma sellise ratastel kotiga, hea lihtne veeretada ja ei pea käe otsas tassima. Sellised rataskotid on siin väga armastatud, eriti vanemas eas inimeste hulgas. 
  Suve hakul tundus et sel aastal ei saa roosidest õiget nahka, olid teised sellised kuivanud ja väetikesed, ei ajanud pikka aega kasvusidki. Talve eel  jäeti roosid tagasi lõikamata ja ilmselt see mõjutaski kevadel kiiret arengut. Kui aga Õielõikaja tuli ja vanad kuivanud oksad eemaldas ja uutele enam elujõudu andis , läks asi hooga käima ja minu arvates on just sel suvel mõned sordid eriti õierohked. Õielõikaja, küsite, et kes see veel on. Õielõikaja on üks suurt kasvu vanem rootsikeelne aednikmees, kes näeb välja tegelikult nagu jota. (Võibolla lisaks oma aednikuametile ta ongi jota, ega mina näe ega tea mis ta vabal ajal teeb). Ta on selline suur ja hõredate juustega ja mäletamist mööda ka punase näolapi ja ninaga. No viimase osas ma ehk eksin ja liialadan. Igatahes ta kas ei oska või ei räägi soome keelt. No Porvoo ongi ju tegelikult enam rootsikeelne kui soomekeelne linn, nii et rootsi keele rääkijaid on siin igal juhul piisavalt. Haiglas on mulle jutustatud, et aastakümneid tagasi oli üsna levinud, et siinsed kohalikud lausa sihilikult  ei rääkinud soome keelt,  ja küsimuse peale vastasid rootsi keeles. Polnud nende asi kas küsija seda oskas või mitte. See on see ajalooline taust, nagu Eestis  ühe tesie rahvusega. Peidetud vaen ja võitlus. Minu töökaaslane Raija  mäletab kesklinnas ühte kioskit, kus müüja ei vaadanud enne su poolegi , kui oma jäätist või viinerisaia ( no siis polnud see veel kuum koer) rootsi keeles ei küsinud. 
Aga mina saan Õielõikajaga suhelda ka ilma rootsi keelt oskamata. Nimelt siin paar aastat tagasi ma juhtusin parki just kui ta närbunud  ja veidi äraõitsenud roosiõisi oma suurde plastmasskorvi lõikas. Siis ristisingi ta salamisi Õielõikajaks. Ja minul tärkas kohe hea idee , et kui küsida neid suuri õisi endale et nendest võiks proovida roosimoosi keeta. Roosimoosi retsepti olin jus saanud mingist UK blogist ja seal aga kõik kiitsid kui imeline ja hea see on ja sobib igale poole küpsetistele ja jäätisele jne. No ja kui ma siis neid õisi küsisin, et kas võin endale võtta, tegi Õielõikaja paar kiiret liigutust oma kääridega  ja ulatas kohmaka kummarduse saatel mulle paar pikavarrelist kaunist roosi! Hm, nojah! Ega polegi enam aastaid juhtunud et võõrad mehed avalikus kohas kesk linna sulle roose kingivad...Ma siis ka ei hakanud selgitama oma kulinaarseid plaanitsusi, võtsin aga punastades oma roosid ja näitasin keha keeles ja soome sõnadega oma siirast tänu. Selline siis Õielõikaja. Eelmine aasta töötasid pargis ka mingid noored, mul oli päris kahju et oma vana tuttavat ei kohanud. Aga sel aastal on Õielõikaja taas tegutsemas. On veits vanemaks ja rohkem kööku jäänud.




 Aga roosid on uhked. Ja kuna mul aparaat enamasti käekotis on, ja pargis kedagi polnud, oli mul seal hea uhkes üksilduses iseendale poseerida et ikka üles võtta et ma tõesti seal roosiaias karkudega ringi olen koperdanud. See iseenda pildistamine on paras kunst, ma ei tea kuidas Ivo alati nii vaevatult enda kenasti pildile saab. No tal pikem käsi ka. Mul jääb pildile tavaliselt kas pool pead või mingi tohutut musklit kujutav käsivars, ja siis on koon alati kipras ja silmad suurest pingutusest taeva poole. Roose on palju lihtsam pildistada. 






No comments: