Kui Lucia tõi valguse...

Selle päeva kulminatsiooniks pidi siis saama Lucia valimine Porvoo vana raekoja platsil, mis on iga-aastane traditsioon. Kuna aga päev oli veel noor , oli meil aega niisama linna peal jalutada ja pildistada. Kuigi Porvoo vanalinn on ju tibatilluke ja tundub et siin on iga kivi ja känd juba mitmeid kordi ära pildistatud, siiski aina iga kord, iga uus päev või teiste kaaslastega on selline tunne nagu kogeks seda ikka uuesti ja uuesti.

 Kuna igal aastal on alates Lucia-päevast Porvoo muuseumi külastus tasuta, siis kasutasime juhust ja astusime sisse. Võin küll otse tunnistada et ise olen tõeline museo-ihminen, olles kahes muuseumis töötanud (kui veel Eestis elasin) ja reisidel on alati muuseumid need kohad kuhu sisse astume. Nii on ka minu poegades sisse kasvanud huvi muuseumide vastu ja Teeletki need huvitavad. Nii et meie väike seltskond oli ses asjas täiesti ühel meelel.
Jõulu eel ja ajal on Holmi majas( mis on osa Porvoo muuseumikompleksist) avatud endisaja linnakodaniku eluruumid ja nn. elutuppa kaetud peolaud jõulutoitudega. Mulaazhid muidugi, samad igal aastal! Kuigi saalides on pildistamine keelatud, astusin ma keelust üle ja püüdsin pildile Ivo jõululaua roogasid seiramas. Ja paar pilti tegin veel.

Tegelikult on see väga armas väike muuseum, kitsaste keerdtreppide, kriiksuvate puupõrandate ja madalate lagedega. Ekspositsioon on ka huvitav ja armas. Kuigi minu arvates oma piletihinda, 10 eurot, see küll väärt ei ole.Kuigi oleme eelnevatel aegadel ka mitmeid kordi piletiraha maksnud, oli nüüd tore priihinna eest sisse pääseda. teine osa muuseumist ongi vanas raekojas, seal on hooajalise näitused. Sel aastal Soome loomariigist, topised ja puha.

Seda vaadet Holmi maja siseõuele ja kõrvalhoonetele on võimalik näha vaid muuseumi teise korruse aknast, sest väravate kaudu siseõue ei pääse. See on ikka nii huvitav kuidas majad on ehitatud järsule mäekallakule ja paljud omavahel õuede, treppide ja teeradade kaudu ühendatud.

Olime jõudnud just Helmi kohviku ette ja kuna ikka parasjagu külm juba nina näpistas siis miks mitte sisse astuda. Õnneks oli ka vabu kohti nii et saime jälle oma lemmik-kohta istuda. Kuna Teele kõrges vanaduses vanaema viibis Eestis just operatsioonijärgselt haiglas ja Teele helistades olukorra kohta teateid ei saanud, oli kõigi meeleolu kurb . Aga hiljem, eine lõppedes sai Teele emaga ühenduse ja kuulis head uudist et vanaemaga on kõik hästi ja ta kosub kenasti peale operatsiooni. See tõi meile hea tuju ja jälle oli tore olla.
Kohvikust välja jõudes hakati juba tulukesi süütama.

Veel on siin tänava lõpus inimtühi, aga mõne aja pärast on kogu tänav täis inimesi, tõrvikud leegitsevad ja 

kõlab uljas pidumarss. Kõik on valmis Lucia saabumiseks. Ja siis ta tulebki, nagu alati, igal aastal 13. detsembril. Et tuua valgust.

Kõlas Santa Lucia nagu ikka, linna meer pidas on rootsikeelse kõne ja lõppu lisati paar lauset ka soome keeles, hahaa, nendele kes rootsit ei oska. See linn on ju rootsikeelne. Siis jätkus rongkäik kirikusse, taas laulud, Lucia saabumine laulu saatel ja valgusvihus, sest kirikus kustutatakse sel aja valgus kui Lucia-neiu aeglaselt  lauldes altarile saabub. Aga ei olnud sel aastat seda wau! tunnet mis endistel, kas olid külaliste tõttu ootused liiga kõrgele seatud või ikka see lume ja õige talvetunde puudumine...Lucia laulis ka nii nõrga häälekesega, et laste sahistamine ja nutt kohati sellest üle käis. Kuidagi lahja värk oli sel aastal, mul oli päris hea meel kui teenistus läbi sai ja õues tagasi olime.

Nüüd ei muud kui koju sooja tuppa, küünlad põlema, praad ahju ja veinipudelil kork maha. Elagu meie !

Ivo ja Teele tulevad külla.

Juba sellest ajast kui ivo ja Teele suvel siin käisid, hakkasin ma üles kiitma kui toredad on Lucia päeva pidustused Porvoos ja et minule on see isegi vaata et tähtsam sündmus kui Jõuluõhtu. Ja hakkasin sellest ajast saadik neid siia külla ootama ja kutsuma. Suvest sai sügis ja sügisest talv, aga talvest talve ei saanud ega saanud. Ei lund ei külma, maa must ja soojakraadid aina püsisid. Ühtpidi oli see muidugi tore, isegi seda porist ja loperdavate lehtedega vihmamärga sajusügist polnud, aga looduses oli nagu midagi vajaka. Nüüd tagantjärele teame, et see pikk, pime ja lumeta sügis oli isegi raskem taluda kui lühemat aega porist sügis kannatada ja siis lumi ja valge maa õigel ajal kätte saada. Mulle on igal aastal esimese lume tulek kuidagi pidulik sündmus, mis puhastab nii maad kui hinge. Sel aastal aga sai oodatud ja oodatud , asjata. Kui juba jõulud hakkasid kätte jõudma, linn ehtis ennast talvepeoks, kuuskedel läideti tulukesed ja vaateaknad võistlesid üksteisega kauniduses - kõik oli nagu ikka, see millega oleme harjunud siin Porvoos. Soome talvepealinnas. Aga midagi olulist oli puudu. Lumi. Ja seda ei tulnudki. Kätte jõudis Lucia päev, aga Luciagi ei toonud oodatud valgust. Hetkeks ehk süttis helendus inimeste südameis, aga siis kustusid küünlad , vaikisid laulud ja endiselt oli pime. Oodata jäi vaid jõuluimet. Et saabuks valgus...
  Kuna Ivo käib nüüd asutuses päevatööl endise freelanceri  ameti asemel, siis pole enam seda vabadust et reisida millal tahan ja kauemaks siia mulle külla jääda. Ühtepidi on sellest muidugi kahju, alati oli nii tore kui saime siin koos olla ja igasugu toredaid asju teha. Aga muidugi võimalus oma lemmiktööd teha kindla kuupalgaga nooblis firmas on igati tore väljakutse ja Ivo ise oma töö ja töökohaga väga rahul. Muidugi oli raskusi , et kas nad Teelega üldse saavad siia tulekuks vabu päevi , sest Teelel käsil kooli lõpetamine ja diplomitööd, Ivo töökohast aga raske vabu päevi saada. Aga kõik laabus kenasti ja noored jõudsid juba neljapäeval kenasti kohale. Oh mis rõõm!
Mina muidugi vabandama, et lund pole jne, nagu oleksin mina vastutav lume tuleku eest Porvoo linna ja Soome. Õnneks olid ilmad vähemalt kuivad ja päikselised, kuigi külma tuulega. Sest enne noorte tulekut olid just olnud mingid vastikud vihmaperioodid.

Kuna ma olin vahepeal saanud 60. aastaseks, siin üksi kangelaslikult oma juubelit pidanud, no koos töökaaslastega ka, siis sain ma kätte oma sünnipäevakingid.

Oh, neid oli palju!
Kõigepealt Teele kätetööna valminud väga kaunis peakate - mustast kalevist kapuuts-sall, millele vildistamise tehnikas peale kirjatud kanis muster ja valgetest pärlitest tikand. See on nii imeilus ja selles on nii palju käte soojust ja õnne, et sellest kingitusest peaks koguni omaette postituse tegema. Ma pole enne sellist eset üldse näinud, uudne idee ja kaunis teostus. Aga kui järgmine päev sellega õue läksin, oli tuul ikka nii külm et pea natuke külmetama hakkas. Minul, kes siin talved läbi ilma mütsita ringi on käinud. Hm, !
Siis veel armas soolalamp,kuhu küünal sisse põlema käib, ja mis pidi puhastama õhku ja aurat. No igatahes on ta mul siin arvuti kõrval laua peal ja põleb hubase roosakasoranzhi valgusega. Ja siis veel eestis valmistatud lõhnaküünal, millel glögi lõhn, Jõuluajaks kui loodud. Ja siis veel ühed väga vajalikud asjad siis Soome talve - jalatsite peale käivad libisemiskaitsed. Olin neid endamisi juba osta plaaninud, tore et nüüd kingiks sain. Need on ka Soome Tervishoiuministeeriumi poolt heaks tunnistatud. Väga vajalikud, kahjuks pole olnud veel nii palju jääd ja lumigi sedavõrd õhuke et pole saanud nende tõhusust katsuda. Aga libedal ajal kantakse neid siin palju ja minu nõrkade luude puhul on kukkumise oht suur ja seda tuleb tõesti igati vältida.
Ja siis veel armas kaart, kuhu Ivokene oma kauni käekirjaga kena õnnesoovi oli kirjutanud. Aitäh, armsad lapsekesed! Tegite mulle palju rõõmu, ja kõik need kingid olid ju igati läbimõeldud ja spetsiaalselt minu jaoks muretsetud. Hea on kogeda et sinust hoolitakse.
 Teelel endal oli peas selline müts mille tutiks oli karusnahkne pallike. Siis ma veel ei teadnud aga see on uus mood, olen nüüd selliseid karvatutiga mütse ka siin näinud.

 

 Kuna reede hommikul ka paistis päike, oli kõigil tuju hea ja suundusime linna et näha kuidas Porvoo ennast pühade tulekuks kaunistanud on. No nüüd on see koht öelda et `´mina tean , milline on tõeline Jõulu Porvoo``, aga jah, ilma lumeta oli kõik kuidagi lahja.

Timbaali teorestorani õue oli üles seatud terve päkapikkude töökoda, sellised suured nukud igasugustes tegevustes. Teele ütles et tema on ka kunagi selliseid nukke valmistanud, aga ilusamate nägudega. Need soome nukud olid tegelikult tõesti parajad peletised, kui nende ilmeid vaadata. Eitea küll miks nii oli tehtud. Aga siin leidus nii ametis kokk (Ivo on ju ka paberitega kokk meil) kui triikrauaga  tädi, ehk siis õmbleja ...

 

 Mulle meeldis kõige rohkem laiskleja - kõige targem viis elukest mööda saata, pikutades pealt vaadates kuidas teised tööd rügavad. Mulle on alati , alati meeldinud see hiina vanasõna, et kõige targem on see kes oskab säravalt laielda. Kahjuks ma ise seda kunsti ei valda. Oskan ehk säravalt tööd teha, aga laiselda ...no mine tea, ehk on olnud elus selliseidki momente.

Riimikko on selline pood kus müüakse igasugust pisikaupa, nt laste mängumajade sisustust. siit võib osta 1cm suurusi toole, laudu, diivaneid, koduloomi jne , kõike minimahus. Ja siis on siin veel miljon igasugust teist eset, ühesõnaga laste paradiis. Ühel aknal näitavad nad tavaliselt Muumiperet, siis vastavalt aastaajale, tegutsemas. Nüüd siis olid Muumidel Jõulud.

Mind ennast võlus nii tohutult see väike laterna alla jäetud kingipakk kusagil kaugel mere süles, karusel saarestikus kus need Muumid oma orus elasid. Foto tuli kehv, aga tehelikkuses oli see nii armas.
Olgu veel lisatud et see paik mida Tove Jansson oma raamatus Muumioruna kirjeldab, Klovharu, on tegelikult ka tõelisuses olemas ja asub just nimelt Porvoo saarestikus. Jansson elas seal keset merd oma kaaslasega suviti ligi 30 aastat, alguses telgis ja hiljem suvilas.Saarele pääseb vaid paadiga ja turistidele on saarele pääs avatud vaid 1 nädal suvel, vist juulikuus. Muul ajal sinna ei pääse, et mitte rikkuda valitsevat floorat jne, mida seal paljastel kividel küll ilmselt palju ei leidugi. Aga see on kindlasti üks müstiline paik ja mul on suur soov seal kindlasti kunagi kohal käia.