Thursday, September 26, 2013

Tagasi Soomes. Eesti puhkus seljataga.

Saabusin üleeile õhtul. Kui ma päev enne Tartust äratulekut nagu iseenda ees vabandasin et veel ikka ei saa ära sõita, kuna see ja too asi on veel tegemata ja nüüd on mul aega ja peaks ikka rohkem ära korraldama, siis lahkumise päeval, kui piletid juba ostetud  jne, tundsin et vat nüüd on hetk ärasõiduks küps ja õige. Kindlasti on see sisetunde küsimus,  et kunas tuleb ennast sundida midagi  tegema sest valikut lihtsalt pole; ja kunas ise tunned et vaat nüüd ja praegu tahan ja toimin just nii. Igatahes päris valutu oli tunda et nii, täna aga istun jälle bussi ja õhtuks olen juba Porvoos. Nojah, etterutates peab mainima et minu puhul ikka nagu päris ilma minoorsete emotsioonideta ei saa, sest kui Porvoosse jõudsin oli küll täiesti hea tunne kohal olla, aga juba õhtul tundsin puudust sellest et Tartus olid pojad ikka mu lähedal, või kasvõi telefonikõne kaugusel. Nüüd enam mitte, ja sellest oli nii valusalt kahju, ja taas olin üksi. Üksi. Üksi.
Ilmselt on mulle määratud kogu elu suures plaanis kulgeda üksi ja oma teed. Või ei oska ma tajuda inimesi enda ümber sel viisil, et tihti ka suures seltskonnas end üksikuna tunnen. Kuigi omast arust olen vägagi avatud, kontakteeruv ja hea suhtleja. Ja tegelikult mulle meeldib olla üksi, naudin seda. Aga veel rohkem mulle meeldib kui mu lähedased oleksid mu lähedal, nii et oleks võimalik olla nii nedega koos kui ka üksi, vastavalt soovile ja tujule. Aga - kõike me elus ei saa. Üks mu lemmikütlusi pärinebki Winfred Opralt, kes on öelnud et ``me võime küll elus saada kõik, aga me ei saa seda kõike korraga, samaaegselt``. Selles on iva.
   Mulle on alati olnud väga, väga tähtis et keegi mind Tartust ära sõites bussile saadaks. Juba algusest peale, ja alati ongi saadetud. Kas Ivo või Kalev või mõlemad koos, viimasel ajal ka Ivo koos Teelega. Korra tulin kodust bussile üksi ja see oli ikka väga valus , niimoodi üksildaselt lahkuda. Aga kui saadetakse, siis on vahva, ei tunne seda ängi mis mul tavaliselt ikka tuleb kui on see hetk et jätad nagu ühe armsa elu seljataha ja liigud kaheteistkümne tunni jooksul nii busside, laeva kui trammiga teise ellu, mis ju ka tegelikult on hea ja armas. Aga maha jätta on raske, lihtsalt ära minna. Sellepärast ongi tore kui saatma tullakse, siis saab kuni bussi astumiseni olla saatjaga koos ja ei tunneta seda üksinda äraminekut nii teravalt. Ja juba bussis istudes, akna tagant saatjale lehvitades, oled tegelikult juba teel, ja siis muudkui suundud eemale.
   Sel korral olin juba leppinud, et tuleb üksi minna, sest Ivo on nüüd ka päeval tööl ja Kalev oli raskes gripis. Mis seal ikka, toime tulen. Aga tegelikkuses kujunes hoopis nii, et Teele, kes oli ka gripis ja arstilt veel haiguspuhkust juurde sai, oli hommikul koos minuga kodus ja jutustasime , ja Ivo tuli töölt lõunale ja kohtusime kaubamaja juures. Käisime veel koos Rimis , ostsin kaasa teele viinamarju ja Ivo ostis endale lõunasööki, ja Ivo saatis mu bussile. Oh kui meeldiv see tunne oli, et kõik nii hästi läks!
 Laevas ikka nagu tavaliselt, karaoke ja kohvrist saiakeste pugimine, ei viitsinud isegi parfürmeerias ennast sisse kreemitada. See ongi rohkem tuleku ajal, kui tahad ennast ilusaks meikida, sest Soome jõudes on nagunii pime ja õhtu käes, mis ilu seal enam vaja. Trubaduur oli ka selline värvitu, mulle üldse ei meeldinud.
   Aga hoopis tore oli kui laevast väljumist oodates ühte Porvoo eestlast, Anitat nägin. Ka kohe ukse lähedal, et esimesel võimalusel liikuma pääseda ja kohe trammile saada, kiirelt Kamppi Porvoo bussile. Nii panimegi padavai mõlemad ühtse massiga ajama, ma ka ikka sammusin oma paranenud jalaga päris vilkalt mööda neid pikki koridore, Eckerölt on ju hirmus pikk mahaminek. Jõudsime Anitaga pea samal ajal ootavale trammile, kusjuures Anita ütles et tema piletit ei osta. Mul hakkas ikka kripeldama ja mina ostsin, no kontrolli loomulikult ei olnud. Pärast oli nagu veits kahjugi, sest ega vist paljud ei osta piletit, kellel just kuukaarti ei ole. Kamppi tulima ka eri teid pidi, mina nurgauksest liftiga ja tema sõitis veel peatuse edasi ja tuli üle väljaku. Mina jõudsin loetud sekundid varem, ja ilmselt see lifti tee on ikka lühem ja siseruumides, aga siis peab täpselt teadma seda reitti et mitte aega kaotada. Igatahes kohe keeras ette Porvoo buss, roolis istus noor soomlasest juht kellega Anita kohe vestlusse astus. Ja nii Porvoosse saabusimegi, pimedas, küllaltki jahedas, aga siin on ikka veel üsna roheline kõik. Isegi vahtrad pole veel eriti värvilised. Aga tunduvalt jahedam küll kui Tartus. Ja kodus juba köetakse, tuba oli saabudes meeldivalt soe. Lohutus seegi, kuigi olin üsna kindel selle kütmise kohapealt.
   Ja kui olin uksest sissepääsemiseks umbes pool meetrit reklaami ja muud makulatuuri eemale lükanud, kohvri sisse veeretanud ja kodu üle vaadanud, tabas mind terav kahetsus et ma Tartus ikka kolme nädalaga nii vähe teha ja nautida jõudsin. Miks küll? Olin seal kogu aeg nii väsinud, tujutu, üksi, eksinud, kurb, tusane, isegi enesele vastik ja tundsin end kodus nagu külaline. Isegi toredaid hetki nautisin nagu läbi mingi prisma, uduselt. Ma nagu ei pääsenud kellelegi ja millelegi lähedale, kõik jäi kaugeks, kaudseks ja häguseks. Ja ma ei arva et selles keegi teine süüdi oleks, ilmselgelt on asi ikkagi minus eneses. Aga miks nii? Ma ei tea...kahju on raisatud ajast. Kahju et ei osanud täiel määral nautida. Aga ikkagi oli see vaheldus, ja juba eile hakkasin lugema päevi mil taas oleks võimalik Tartu koju minna. Kunagi novembris...

Aga jah, selline olen ma alati olnud - ikka tahtmas midagi muud kui mul parajasti on. Võibolla see polegi nii paha, vähemasti asjal on perspektiivi...Hahaa!


No comments: