Tipi, meie fasaan , ja muud loomad.

Eile sehkendasin jälle hommikul kodus ringi, kuna tööle oli vaja minna alles kella 10ks ja siis tundus et hommikul on hästi palju aega kodus niisama olesklemiseks. Laupäev on selle poolest tore et saab kauem magada aga tööle saab sõita bussiga. Pühapäeval algab töö samal ajal, aga siis buss ei käi ja jääb üle vaid jalamees olla.
   No jõin siis oma hommikukohvi ja pidasin igasugu plaane kuidas ja mil viisil tööle minna . Üks variant oleks olnud minna keskväljakule, käia poodides ja siis bussiga tööle sõita. Teine variant oleks et poodi mitte minna (tegelikult mul osta midagi vaja polnud)  ja kodu lähedalt bussi peale minna ja tööle sõita. Ja kolmas variant oli et ennast kohe hästi tublina näidata ja jala tööle minna ja fotokas kaasa võtta ja vaadata kas midagi kaamerasilma ette jääb. No ja kuigi ma püüdsin ikka ühe silmaga kogu aeg kella poole piielda, selgus äkki endalegi suureks imestuseks et igasugune bussivariant jääb ära kuna kell juba oligi niipalju et oleks pidanud kohe uksest välja astuma selleks et bussile jõuda. Imelik et ma juba kaks viimast päeva kellaajaga segaduses olen. Mina, kes muidu funkab hommikul tõesti nagu kellavärk - minuti pealt üles, arvuti lahti, kohv käima, jne, jne. kuni ripsmete värvimiseni ja uksest välja astumise aeg on täpselt 7.00-7.03. Ja seda juba 5 viimast aastat. Aga reede hommikul juhtus siis esimest korda !!! et jäin bussist maha. St buss keeras peatusse just samal momendil kui mina  oma tänavast välja jõudsin, ja kuigi ma kuupiletiga vehkisin ei jäänud ta mind peatusse ootama vaid sõitis vurinal edasi. Mingi uus bussijuht nagunii, minu liini kauaaegsed juhid teavad mind  ja et ma haiglasse sõidan, ja mulle tehakse eeliseid näiteks sedamoodi et saan suvalises kohas bussile ja maha. Aga vaat nüüd ei saanud ja egas muud kui kõndisin kähku turuplatsile taksopeatusse. Taksojuht oli minu saabumise üle tõesti õnnelik, kohe ütleski et oh mis õnn kui sa tulid! Hahaa, nojah, eks mullegi oli õnn et tema seal passis, üldiselt siin saab kesklinnast alati taksosid ilma ootamata. Juht oli hästi jutukas ja meil läks kohe teema poliitika peale. Võrdlesime soome ja eesti tulumaksusüsteemi. Enne kohalejõudmist tegi taksojuht mind veel targemaks sellise elutõega et `´Soomes jääb alati vee peale kui sul puust pea on!`´Selle teadmisega ma siis seal psühhiaatriaosakonna ukse ees välja ronisin, et puu- ja muu-peadega tegelema hakata. Eks soome sotsiaalsüsteem tegelikult soosib küll igasugu puupäid ja muidu saamatuid ja õpitud abitusega loodreid üle mõistuse, tublid maksumaksjad lasevad neil muretult hällist hauani midagi tegemata oleskleda ja rõõmsalt vilet lüüa.

   Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...vaid hoopis, et kui ma laupäevahommikul õuest välja astusin avanes kodutänaval selline pilt. Nagu ülevalpool näete. Keset teed seisis faasan, ehk nagu soomlased ütlevad, fasaani. Suvel liigub neid siin rohkem ringi, talvel olen vaid paar korda näinud. Ei saa mina aru kus nad elada võiksid, ons neil pesa või urg või mis kodu. Igatahes külma nad ei pelga , kuigi eile mingi 4 kraadi pakast ehk oli. Mina muidugi olin fotoka ettenägelikult kaasa võtnud ja lootsin et kuhu sel linnul siin ikka minna on, et küll ta pildile saan. Aga kui lähemale astuma hakkasin, pani tiivuline jooksu ja küll tema juba teadis kuhu kuuse alla kiiresti ära kaduda. Igatahes läinud ta oli. Kui tagasi keerasin et haigla poole suunda võtta,  sättis üks vanem papi just fotokat palgesse. Mina siis kohe juttu tegema, et just praegu oli siin faasan ja peitis enda kusagile siia lähedusse ära. `´Aijaa, se on meidän Tipi-fasaani, `´ütles papi. No et oh jah, see on meie Tibi-faasan, pidi elutsema siin hoovide vahel ja et ümbruskaudsed panevad talle õuedesse toitu ja Tibi on nagu kodustatud lemmik. No ja kohe ma nägingi et kuuse alune lumi oli igasugu teri ja linnutoitu täis. Mina siis olin tahtmatult häirinud Tipi hommikueinet. Meie Tipi (soome hääldusega siis Tibi), nojah, mina nagu ei teadnudki et koos selle tänava üürikorteriga sain omale  ka osaluse faasanist...No juhtub, tore igatahes.
Teises tänavas on maja mille hoovis on ka palju linnumaju ja kus eelmistel aastatel alati puudel kolme oravat kohtas. Neid oli alati kolm, aga ükskord olid nad kahekesi. Nad lippasid julgelt autoteel ka, ...liiga julgelt...Mina hakkasin neid Orkudeks kutsuma selle Reio Mäki jutustuse järgi, ja ikka viisin orkudele pähkleid või küpsist . Viimasel ajal orkud nagu juba tundsid mind, aga alati ei läinud nad pähkleid võtma enne kui mina juba kaugel olin. Ja nüüd pikka aega pole orkusid olnudki,  -kuni tänaseni. Üks orku, ja ta oli nii aktiivne ja jooksis peenikestel okstel ringi ja tegi hüppeid ja raputas mulle lund silma kui teda aparaadiga jahtisin. Ja tegi muudkui vahepeal oma orku-häält, mingi tsikk-krikk või niimoodi. Tuleb aga pähklid jälle tasku panna. Seal okste sees ülemisel  pildil võib hoolikalt otsides orku üles leida.

   Orkude juures on üks väga toredasti lumine aed, see on mingi hekk kuhu lumetupsud nii kenasti peale on jäänud. Kohati nagu oleks valendavad kirsiõied, aga tegelikult lumetupsud. Loodus on ikka imeline. Sellel aastal pole meil veel korralikku härmatist olnud, aga no ootame, talv veel jätkub.

Mõisas sõbrannat külastamas.

Mul on rõõm omada sõbrannat kes elab mõisas. See kõlab küll üsna uskumatult aga on ometi tõsi. E on tegelikult ainus inimene ja eestlane kellega ma siin Porvoos tihadamini suhtlen. Eestlasi ja selliseid teada-tuttavaid muidugi on siin mitmeid, aga ega eriti ei moodustu siin kergelt sellist tihedamat suhtlusringi kellegagi. linn on üsna hajutatud, bussid liiguvad õhtuti pikkade vahedega ja hajutatult, inimestel on erinevad tööajad ja kui näiteks tahta kohvikus kokku saada on seegi omajagu raske ettevõtmine. Nimelt suletakse Porvoos kohvikud juba kella 17-18 ajal, talvisel ajal isegi veel varem. Joogu aga igaüks oma kohvi kodus ja püsigu soojas pere keskel, pole vaja linna pidi ringi konnata!
  Aga minul oli täna vaba päev ja jututuju ja kui ma sõbrannat linna kohvikusse meelitasin, meelitas tema mind omakorda külla tulema ja SPAsse. Nimelt töötab E Haikkoo Kartanos, mis on Porvoo linnalähedane hotell-Spa-Konverentsikeskus. See on endine Haikkoo mõis, asub mere ääres suure kauni pargi sees. Hotelli restoran on üsna kuulus oma hõrgutiste poolest, ja ka üsna krõbedate hindadega . Spa jälle on armastatud ja suuresti kasutusel Peterburgi kodanike hulgas, kes eriti suvel, aga ka muul ajal armastavad siia saabuda oma uhkete tumedate kallsidega kurbsilmsete autode, abikaasade, laste , ämmade ja armukestega. Vene keelt kuuleb Haikkos ikka väga tihti.
Sõbranna sai sügisel ka töökohalt nn. työasunnon, so töökoha-korteri ja elab nüüd nagu kuninga kass mõisas, kus tal suured ja hubased külalisruumid üksipäini kasutada on. ja tore ju üks korrus trepist üles tööle minna. Ja elada mõisas suure pargi sees. Tänapäeva tõene muinasjutt.

   armas inimene , kes on tegelikult ametilt kokk, ootas mind kaunilt kaetud laua ja maitsva lõunaga. Hiljem jõime kohvikus kohvi ja ligunesime soojas jakuzis. Kuna jutustamise peale kulus aeg ära, jäi veemõnude nautimine lühikeseks, aga mõnus oli ikkagi. Minust ju nagunii mingit veelooma pole, nimelt ma pole siiamaani suutnud ujumist selgeks õppida ja no vaevalt et enam õpin! Aga kjärgmisel korral on meil lisaks veeprotseduuridele kavas veel hoopis muud sportlikud protseduurid. Uuel aastal uued tuuled, hahaa. No mingeid lubadusi pole antud, aga ma ikka veits ka nagu sinnapoole püüdlen.

Lucia päev 13. 12 2012 ...2

Püha Lucia ehk santa Lucia  on katoliku kiriku kanoniseeritud pühak ja oletatakse sündinud Sitsiilias, Sürakuusas aastal 283. Lucia on pimedate ja nägemispuuetega inimeste kaitsepühak, kes suri märtrisurma aastal 304.
 Tavapäraselt on Lucia-neiu blond, kannab valget rüüd mida vöötab punane lai vöö. Ta kannab peas küünlakrooni ja hoiab käes põlevat küünalt, valguse sümbolit.Lisaks kaunidusele peab Lucial olema kena lauluhääl ja muidugi santa Lucia laulu, ja paljude teiste rootsikeelsete jõululaulude, sõnad selged.  Kroonimisel pannakse talle kaela leeki sümboliseeriv kaelaehe ja seda teeb eelmise aasta Lucia-neid.
Lucia päeva pühitsetakse niisiis 13.detsembril ja seda ennekõike rootsikeelses kultuuris.Kuna see on Põhjamaades kõige pimedam aeg, toob Lucia neisse päevadesse valgust  ja rõõmustab inimeste südameid. Eelmisel aastal ütles Porvoo linnapea lihtsad sõnad - selle asemel et taunida ümbritsevat külma ja pimedust, süüdakem küünlad ja valgustagem selle leegiga meie südameid!  Ma nüüd täpselt ei teagi neid Lucia valimisega seotud fakte, kas valitakse oma Lucia igas maakonnas ja siis veel eraldi see üle-Soome Lucia keda kroonitakse Helsingis Toomkirikus. Igatahes Porvoo kohalikus lehes ilmub juba aegsasti enne seda päeva artikkel Lucia-neidude piltidega , kus linnarahval 6 kaunitari hulgast võimalus valida see kõige kaunim. Sel aastal valisin minagi ja mu valik läks täppi, Luciaks saigi ka minu valitud neiu.
Lucia ilmub raekoja väljakule pikas rongkäigus, kus kõige ees sammuvad tõrvikutega noormehed , nende järel punasesse riietatud ja igat sorti laternatega varustatud lapsukesed ja siis saabub Lucia oma saatjataridega et raekoja trepil kroonitud saada. Kui algselt kõlab üle vanalinna jõululaulude popurrii, siis uhke marsimuusika , ja kui siis juba tõrvikukandjad tulema hakkavad vaikib hetkeks marss ja helisema hakkab Santa Lucia. See on tõesti nii ülev, kui korraga sigin-sagin vaibub, tõrvikuleegid valgustavad inimmassi, fotokad sähvivad ja karges vaikuses kõlab häbehäälne laul.
Porvoo Lucia-neiud kannavad valgeid kasukaid ja käpikuid. Lucial on käes suur viljavihk. Raekoja trepil laulavad nad paar jõululaulu, Lucia-neid saab kaela oma kroonimisehte ja siis hakkab kogu seltskond mööda kitsukest järsku tänavat üles kiriku poole rühkima - ikka kõige ees tõrvikud, siis laterna-lapsukesed , nende järel Lucia oma kaaslannadega ja kõige lõpuks rahvahulk et kirikus veelkord Santa Luciast ja  teistest kaunitest jõululauludest osa saada.
Kuna paljud inimesed tulevad sel õhtul otse kirikusse, siis tuleb valida. Kui tahad linna pidustustest osa saada, pead leppima kirikus olemasolevate vabade kohtadega. Esiread ja rõduääred on tavaliselt juba hõivatud, aga kõik on sõbralikud ja tehakse ruumi ja lapsed lastakse tavaliselt parematele kohtadele kust enam  toimuvat näha on.

Sel õhtul on teenistus peamiselt rootsi keeles, soome keeles lausutakse vaid asjakohane tervitus kõigile kohalolijatele. Ka laulud on rootsikeelsed.Kõrghetk on see kui kirikus äkki tuled kustuvad, maas võtab pimedus ja vaid harvad sumedad valgustid. Ja siis kuulduvad  kiriku peaukse poolt õrna Santa-Lucia helid. Piki koori sammubki valguslaigus äsjakroonitud Lucia, küünal käes, ja tema järel teised valgesse riietatud neiud. Aeglase hardusega liiguvad nad lauldes altari suunas, asetuvad laulma, ja siis samas pidulikus rongkäigus väljuvad . See on tõesti südantsoojendav ja emotsionaalne hetk mida tasub ise kogeda. Järgmine aasta jälle!

Lucia päev 13.12 2012

Mul oli täna valida kas minna tööle või mitte. Ime küll, kuigi eile saunast tulles olin seda meelt et ikka lähen, sest mul on üks tööpäev võlas eelmise aasta lõpust mille Tartusse sõiduks vabaks võtsin et kodus pikem puhkus saada.Nüüd on mul siis kahe nädala jooksul aega valida kuna ma selle päeva tasa teen. Eile õhtul ilmateates hirmutas et tuleb suur külmalaine ja just siia Lõuna-Soomesse, mingi 20 kraadi külma, ja hommikul kui kell helises mõtlesin et ei hakka ikka selle külmaga minema, keerasin külge ja magasin edasi. Nüüd vaatan et Porvoos on 13 kraadi, paras talveilm ja mul on nagunii nii soe kasukas et kogu aeg selg higine. Aga juba teist päeva on meil päike! oo sole mio! ja see teeb kodusoleku eriti mõnusaks - soe päikest täis tuba, aurav kohv, puhta lume vaikus ja võimalus teha seda mida süda lustib.
   Sobrasin siis FBs ringi ja tuttavate blogides ka. Tegelikult oli isegi veits kahju et tööle ei läinud, sest tööle lähen alati hea meelega ja uuel aastal peale pikemat eemalolekut olin hommikul  mööda osakonna koridori astudes nii õnnelik et oleksin pea igale vastutulijale põse peale musi andnud. Aga, no minge ikka, haiglas on isegi kätlemine keelatud, ja igal pool sellekohased plakatid seintel - ``Ärge pande pahaks , aga haiglas on nakkuste vältimiseks kätlemine taunitav`´.
   Aga tööst veel niipalju, et pühapäeval Marise blogi lugedes tuli välja et kuna ta nädalavahetuseks Pariisi ei saanud sõita, sest Luxemburgis tuli lumi maha ja see viis rongiliikluse `´rööbastelt maha `´ nii et rongid ei liikunud algse graafiku kohaselt. Ja Maris , kes oli lihtsalt koju jäänud, igavles ja ootas juba esmaspäeva et tööle saaks. Nagu ta kirjutas, nõud olid pestud, taara ja vanapaber sorteeritud, rõivad kapis järjestatud. Ja täpselt sama minul  - viisin vanapaberi selleks ettenähtud prügiurni, paberpapi teise samasugusesse, taara poodi ja ootasin samuti et tööle saaks. Kui sellest Marisele kirjutasin, väitis tema et ooh, kohe seltsim sai - kaks võõrsil elavat eestimaalast tunnevad ja teevad eri riikides samu asju! Naljakas!
   Aga tegelikult tahtsin siia kirjutada igal aastal 13.detsembril toimuvast Lucia-pidustusest. Tegelikult on see traditsioon alguse saanud Rootsist  aga nüüdseks samamoodi jõus ka Soomes ja vist isegi Eestis. Igatahes kirjutas mu Tallinna tuttav Ülle et nad Kullo huvimajas õpivad laule Lucia päevaks ja vist isegi mingi etendus tulemas.

   Lucia-päev on minu jaoks täiesti sama tähtis ja haarav nagu jõuluõhtu, võibolla isegi enam kuna see on nii emotsionaalne. Sel aastal oli mul 13. dets tööst vaba ja sain rahulikult kodust minema hakata et linnas pilte teha ja vanalinna nautida. Õues oli hurmus tuisk, nii et suu ja silmad lund täis, aga mulle tuisk hullult meeldib ja nii rühkisin aga rõõmsalt linna poole. Tõeline talveilm, ja üldse mitte külm.
Rahvast tõttas linna poole päris tihedalt, on see ju üks selline pidustus kus kogu linnarahvale tervitusi öeldakse ja seal raekojaväljakul teiste seas seistes tunned end tõesti selle armsa linnakese ühe liikmena. Vanalinnas oli helmi kohviku ees üks imeline jääpurikates puuoks, millist ma varem kunagi polnud näinud. See oli kuidagi kunstlikult tehtud, et vesi niimoodi purikatena jäätuks, mujal jääpurikaid üldse polnud, ei kusagil katuseräästais mitte. Kuna mul oli kiire ei saanud seda hästi pildile, aga see säras seal tuledest valgustatuna ja oli tõesti väga uhke.

Rahvas kogunes raekoja väljakule, kus on püsti ka linna kõige suurem jõulupuu. Raekoja treppi ehtis juba kuusevanik, muusika mängis ja igast tänavast voogas rahvast juurde - küll lapsevankrite, ratastoolide, igas vanuses lapsukeste kui koertega. Kõik tahtsid Lucia kroonimist näha.

Jouluvalot - jõuluvalgus, jõuluaknad 1

Lumine muinasjutt

Alles eile see oli, kui tabasin end mõttelt et mida tegelikult ikka endas sisaldab levinud ütlus `´Ja meil on neli aastaaega`´. Kui tore ikka tõesti see on, et elad kliimas kus ongi kõik need 4 aastaaega ja veelgi toredam et nende aastaaegade vaheldumist ja enda ümber täiega tajuda ja nautida saad. Käisime kevadel Hispaanias - kõik oli tore, meri sinine ja palmid sahisesid  ja päike paistis. Aga ausalt, ma ei vahetaks seda mitte mingil juhul oma Porvoo kevade vastu! Ega oma Tartu kodu rõdualuse murulapikese vastu kus lõunapäike sulatab lume alt välja enda istutatud lumikellukeste hellad õied. Ei, ma ei vahetaks, pigem lendaks lennukiga sinna Hispaaniasse, naudiks tiiru ja tuleks koju tagasi. Unistus kunagi ehk Fuengirolasse uus kodu muretseda suri kuidagi kiirelt. Aga no, never say never...

Niisiis üks nendest neljast aastaajast on talv. Võrratu Põhjamaa valge puhta lumega talv. Ma ei väsi sind imetlemast! Igal kuul kahel pühapäeval lähen jalgsi tööle, sest meie linnas buss nii vara pühapäeval haigla juurde ei sõida. Ja ma naudin neid 2, 5 kilomeetri pikkusi minekuid mööda metsaveert, kõrgel kaldal mere ääres. See on alati ja igal aastaajal meeleolukas retk, mille tulemuseks on punased põsed ja hea tuju tööle jõudes.