Sunday, October 29, 2017

Uus Algus

    ...peaks vist ikka otsast peale algama . uus elu uues kohas, uut moodi, ongi uus algus. mis siis et palju on ka vana moodi, olemn mina ise muutunud, muutunud on elustiil ja mõtted, muutunud on ka elukeskkond. kui nüüd veel mõnedest tehnilistest raskustest seoses piltide postitamisega üle saan, siis oleks päris mõnus tegevus siis mõnikord nii oma mõtteid kui tegevusi taas kirja panema hakata. tore et blogi ikka alles on ja ka siia sisse logitud sain, kuigi vahepeal asi juba nutuseks kiskus

Saturday, December 27, 2014

Eel-Jõulud koos kallitega Tartu kodus ( enne päris-Jõule). Tartus, 2014

Minule omase enda huvides ponnistamise ja muu sitkuse tulemusena õnnestus mul lõpuks, peale mitmeid ette tulnud kivisid-kändusid, asjad ikka niikaugele saada et saime Londonist koos Kaleviga üheskoos ühes lennukis Tallinna poole tagasi suunduda. No ühed siiapoole piletid läksid raisku, aga mis on see selle kõrval et nüüd kenasti koos saime Londonist lennukile asuda, Tallinna lennujaamas kohvi juues kodu bussi oodata ja rõõmsalt Tartu poole vurada! Saame ju niigi ikka nii vähe koos olla, kuigi muidugi käime ju tihti üksteisel külas aga alati oleks nagu aega liiga vähe.
   Korraldasime oma tagasituleku nii et Tartu bussijaamas kohtasime juba ka Moonat kes töölt otse sinna oli tulnud, et koos taksoga Annelinna sõita. Algas minu jõulupuhkuse teine osa ehk 4 päeva Tartus koos lähedastega.
   Kui reisiväsimus välja magatud, oli aega arutada selliseid teemasid nagu et kas Kalev jõuluks kuuse ka toob, palju see maksab, kas ikka oleks vaja jne. Kalev on tegelikult meil alati olnud lapsest saadik see kuuse tooja, kas siis otse füüsiliselt kuuse koju tassija või lihtsalt muidu see kes toob kuuse koju ja paika paneb. Eredalt on meeles ühed jõulud kui minul jalg kipsis oli ja pidin voodis lamama. Kalev tõi jõulukuuse, ehtisid Ivoga ära, ja koos Nuuksukesega kogunesime kõik selle ümber. Ilusad ajad mida meenutada. Nuuksukene kartis veel säraküünlaid...
   Ja nüüd, üllatus üllatus - tulen mina linnast koju ja meil on kodus kuusk! Kalev ja Moona saabusid poest koos toidukraami ja ka kuusega. Tore!




Moonal oli veel peas  selline kaasaja tehnika suursaavutus - päkapikumüts kus värvilised tulukesed rõõmsalt helklesid. Moona oli üldse selline töökas päkapikk, kuigi Kalev teda kogu aeg kallistamise eesmärgil töö juurest eemale kiskus. Järgmine kord ikka toon Londonist selle mistle-toe ära, päris suur punt neid puuvõõrikuid maksis Londoni Kolumbia lilleturul vaid 6 paundi, aga minu arvates polnud sel loodusimel küll ei õiget tegu ega nägu. Aga no pidi musitamist soodustama, lausa kohustama, kui selline tuust lakke on riputatud! Tuleb oma noorte peal järele proovida!

Selline siis see puuvõõrik, marjad üsna meie lumemarjade moodi. Aga turul oli seda müügil muide vaid paaris kohas, nii et kas olid kõik juba endale ära varunud või ikka pole asjal tänapäeval enam õiget väge. Kes teab.

Mina tuletasin köögis pliidi ääres toiduvalmistamist meelde. Ma ju Soomes olles suurt kodus toitu ei valmista. Aga ikka mõnus - oma tuttav köök, oma pliit, head eestimaised toidud ja toorained. Suur potitäis hapukapsast (millest Soomes vaid und võib näha, vähemalt Porvoos!), peekonisse keeratud jõuluvorstid, rosolje, hapukurk, roheline hernes. Lisaks sellele veel kordi ja kordi nähtud, aga ikka nauditav ``Home alone 2`` ja jõulutunne missugune! No kui aus olla siis oleks neist toitudest mõnda küll hõlpsalt siit ka saada, aga...lihtsalt mõned asjad maitsevad kodus ühte ja teises kodus teistmoodi. Tegelikult siin Soomes olles mul absoluutselt ei tule meeldegi isutada näiteks eestimaise hapukoore või kodujuustu järele. Siin on siinsed toidud.
  Järgmiseks päevaks ootasime külla ka Ivot, Teelet ja Lukat. Lukale oli see esimene kord oma nn ``isakoju`` tulla, kus Ivo enne elas. Eka me kunagi räägime talle ja näitame pilte. Keerasin jälle uue kapsa-vorstilaari, Teele poolt olid külakostiks ise tehtud ja kaunistatud piparkoogid. Need olid lausa nii ilusad et mul siiani veel 2 tükki siin alles, ei raatsi ära süüa.



Ja nüüd kirsiks koogi  peal -  Luka ! Esimest korda Annelinnas.


 Ja minu armsad pojad Ivo ja Kalev.



 Ja lõpetuseks veel selline vanarahva tarkuse tõeteraks muutumine et pill tuleb pika ilu peale. Kahjuks jah siia Soome jõudes sai kõik hea otsa,  jäin väga raskelt haigeks. No gripp, pigem ehk kopsupõletik kuigi täpset diagnoosi veel ei ole. Aga olin nii raskelt kopsuga hädas et lausa kartsin et ei sa enam hingata, õhk lihtsalt ei pääsenud enam liikuma. Täna on haiguse 8 päev ja nagu näha olen suutnud juba üleval istuda ja oma kaunid jõulud siia mäletamiseks üles tippida. mida muud kui uuelt aastalt tervist ja samatoredaid jõule paluda :)



Paigalseisus muutumine. Aasta 2014 lõpp.

Huh tükk tööd oli siia oma isiklikku blogisse sissesaamisega. Vaat see on kui ei kuluta kõiki uksi ja lased hingedel, nii elavatel kui uksehingedel, roostetama minna. Meenub  et Ivo kunagi nagu mainis midagi sellist et kui blogi ikka mingi tükk aega üldse ei uuenda siis kaob see nagu iseenesest ära või läheb lukku. Ma arvasin et nüüd ongi nii juhtunud  aga nagu näha siis asi niikaugel veel pole.
Ma pole kunagi teadnud ega tundnud neid kes siin lugemas on käinud. Mõnesid siis vaid, kes on kokkusaamistel vihjanud et nad on lugenud ja on meeldinud. Niisiis ei oska ma ka öelda kas neist mõnel ehk on tekkinud küsimus miks ma sel aastal, no või viimasel ajal enam ei kirjuta. Kui on, siis selgitus sellele on et - midagi halba pole juhtunud , kõik luudkondid  on terved, elu kulgeb suht endist viisi siin Porvoos, töökoht on endine, aadress tuleval aastal muutub nii kui ka elukoht aga seda kuhu ja kunas kolin ei tea ma hetkel ise ka veel.
Rõõmu on sel aastal väga palju olnud, kauneid ja kauneimaid hetki koos lähedastega, helgeim muidugi esimese lapselapse , Ivo ja Teele poja Luka sünd septembrikuu lõpus. Oh, see vääriks omaette kirjutist! Kaks väga õnnestunud reisi Londonisse, mais ja nüüd detsembris, koos Kaleviga. London haarab üha rohkem mind oma haardesse, näis millega see armastus kord lõpeb ;)
Nii et kõik on olnud vägagi hästi ja kulgenud tempokalt, vabadel päevadel kiiresti Eesti, öösel viimase laevaga siiapoole, paar tundi und ja siis 10ks tunniks tööle. Kerge see pole, minu eas, aga olen kuidagi toime tulnud ja ees on teadmine et paari aasta pärast see töölkäimine ära lõpeb.
   Miks enam ei kirjuta? Ka mu lapsed on seda küsinud. Vastus on -  olen end siin Soomes nii sisse elanud et see mis algusaastatel tundus huvipakkuv või jagamist väärt, on muutunud mu elu ja olu igapäevaosaks ja tundub juba niivõrd argine et ei vääri kirjapanekut. Sama näen siin paari teise väliseestlase blogiga. Kirjutatakse harva, ja siis pigem mitte niivõrd oma elust kui oma elamustest nt reisidel või võõrsilkäikudest . Ka kodumaa külastustest. Naljakaid pöördeid teeb elu vahel - sõit kodumaale, oma koju oma tuppa kujuneb oodatud reisiks! Vähemalt minul on küll alati nii, ja oh mis mõnus tunne on Tartu bussis istudes ja teades et iga rattaringiga jõuab lähemale eesti kodu oma eesti kohvitassi, eesti toitude ja lähedastega. Ja alati, pagan võtaks, on lahkumine raske! No on kindel teadmine et tuleb minna, et ma pean minema. Piletid valmis ostetud. Kõike on juba kümneid aastatid ikka ja jälle tehtud. Samad bussiajad, samad laeva väljumisajad. Isegi samad bussijuhid ja tuttavad kaptenid, kui nood laeva peal ringi jalutavad. Aga minek pole kunagi meeldiv. Mitte kunagi. Ei leevenda isegi teadmine et tulen ju nagunii peagi jälle...
   Võibolla see ongi selline paigalseis muutumises. Midagi nagu ei muutu, aga paigal ka ei seisa. Muutume eelkõige meie ise, selles elus. Pole me kindlasti enam homme need kes täna...ja ma ei räägi vananemisest. Aga üks mis kindel - niikaua kui veel suudan tahan olla mutuja selle muutumise keskel. Paigalseis ei ole minu maitse!

Monday, August 11, 2014

Lihtsalt üks niisugune päev...

   On olnud ridamisi , vist nii 35 sellist päeva millele võiks panna üldise nimetaja Pitkä kuuma kesä, ja mä elän sen...Muidugi elän, kus ma pääsen. No tegelikult on Pitkä kuuma kesä hoopis ühe populaarse soome levilaulu pealkiri, mis oli pop vahest oma 15 aastat tagasi, aga mida nüüdki veel mõnikord raadiost kuuleb. Kuna suvi on olnud tõesti üksainus pikk ja vaevaline higist nõretav katsumus, siis on see mind mõjutanud nii et panin isegi oma töökoha meili passwordiks midagi sellesarnast.
  Kuigi ilmaennustus siin on nagu veidikene lubanud leevendust, nii umbes et 28 kraadi asemel tühine 26, mis sisuliselt selles tuliseks köetud ja pruuniks kõrbenud maastikus küll nagunii mingit efekti ei annaks, siis...seegi nagu jälle vedas alt. Taevas on pilvitu, hommikul nagu silmad lahti teed päike irvitab vastu ja nagu haigla uksest sisse astud oled nagu inkubaatoris - soe, umbne ja higistama ajav. Aga tööl tuleb käia, kuhu sa pääsed, ja mis veelgi hullem, töö tuleb ka ära teha. Ülemused istuvad konditsioneeritud õhuga kabinettides ja kehitavad õlgu, aga kuhu seda kallilt kinnimakstud kunstõhku ei jätku on suletud psühhiaatria osakond. Suletud uksed, suletud aknad...suletud meeled. Aga ka hallil on mitmeid varjundeid ja kuigi on kuum, kuumem  ja väga kuum, armastan ma seda osakonda, meie inimesi ja patsiente. Mulle meeldib selles osakonnas töötada. Miks? Aga sellepärast, et on selliseid päevi nagu täna!
   Hommikul saab selgeks et täna kirjutatakse välja minu viimase aja lemmikpatsient. Mul on ikka ja jälle lemmikuid, inimesi kellega tekib kontakt , kes otsivad minuga kontakti, kes oleks nagu minuga samal lainel või on lihtsalt rohkem suhtlusaltid.
   Viimane   lemmikpatsient kandis saksapärast eesnime, rääkis telefonis ka saksa keeles ja enim kasutas rootsi keelt, soome keelt rääkis aktsendiga. Ta vaatas kõiki kuidagi omapärase , meeldiva nurga alt, kontakteerus vähe aga ometi teda märkasid. Võibolla , et lihtsalt minu jaoks oli ta rohkem olemas kui mõni teine, tuhmima olekuga patsient. Ja kuigi me rääkisime üsna vähe, tekkis mul tegelikult suur huvi selle inimese kohta rohkem teada saada, tunda tema minevikku, olevikku, mõtteid. Mis muidugi kunagi ei teostu, ja see ongi kummaline et viimasel ajal on tõesti väga vähesed inimesed mu mõtteid köitnud, isegi tuttavate elud ja olemised jätavad mind vägagi ükskõikseks. Ma tegelen oma eluga, mulle lähevad korda minu laste elud ja heaolu, ja tegelikult pea kõik sellest ringist väljaspool on mulle suht ükskõik. Miks ma siin sellest kirjutan, ongi see et mis küll on ja kust küll tuleb ikkagi see keemia, mis kellegi teise meie jaoks esile tõstab ja atraktiivseks teeb? Et äkki nagu tajud et miski, mida nagu aravsid et ei olegi olemas, et pole mõtet otsida ega odata laiast maailmast sellist inimest kes kannab endas sinu valmismõeldud mudelit, omab ideaalilähedaseks kujutletud välimust, unes nähtud häält ja aktsepteeritavaks sobivat hoiakut,  -et see inimene päriselt ongi olemas , kõnnib paari päeva jooksul umbisikuliselt sinu elust läbi ja siis ühel päeval astub välja uksest et enam mitte kunagi tagasi tulla , ega kunagi enam astuda su ellu. Kummaline.
Aga see oli alles hommik. varsti peatab mind koridoris teine patsient, naissoost, kes tuleb lõõgastusteraapia rühmast ja on nii rahul, rahulik ja lõõgastunud. Olevat olnud nii hea muusika ja tegevus, et ta peaaegu uinus, vist päris ikka uinuski, sest nägi unenägu delfiinidest. ta olevat sellest isegi pildi joonistanud. No jah, mina nägin ka seda joonistust tema palati laua peal,  delfiinidest. Aga siis kummardub ta saladuslikult minu kõrva äärde ja sosistab, et ta nägi unes veel midagi, õigemini kedagi...Ma ei lobise teise saladust välja, aga ta mainis et usaldas selle saladuse vaid mulle, ja me oleme mõlemad õnnelikud. Heidan veel üle õla, et kunagi ei või ette teada mis  üllatused elul varuks on. Teise õnn teeb ka mind õnnelikuks. Kuumusega on kergem leppida, eriti just nüüd kui lähen võtan ühe jaheda dushi.
   Peaarst on murdnud jala ja jäänud pikemale haiguslehele. Teda asendab arst kes meil tavaliselt öövalveid tegemas käib. Sellel arstiga me räägime teemal "meile meeldivad inimesed kelle sees elavad alati väikesed lapsed". Me arvame et meie oleme ka sellised, just kellel on säilinud seesmine lapsemeel, kuigi ise oleme mõlemad juba kuuekümnendates. ja temagi poetab mulle möödaminnes kõrva ühe saladuse, hahaa, mis meid mõlemaid naerma paneb. Hahaa, tore on olla samaaegselt laps ja täiskasvanu!
   Ja siis on juba õhtu, tööpäeva lõpp, kolleeg tõttab trepil minust mööda välisukse poole, üle õla hei-heid hõigates. Homme näeme jälle! Jaa, näeme!  hõikan vastu. Ja siis ta peatab, hakkab trepist ülespoole tulema, otsib telefonist ühte pilti mida tahab mulle näidata. Ma aiman.   Ja seal see ongi - kolleegi ema abiellus 70 aastasena peale kevadisel Kuuba reisil sõlmitud kihlumist. Väga, väga kaunis nooruslik naine lillelises suvekleidis seisab kirikutrepil, oma vastse abikaasa käevangus, ümbritsetuna oma kahest tütrest ja pojast. Ajatu kaunis hetk, ilus suvepäev, õnnelikud inimesed. Ainult et...me mõlemad teame, et kollegi ema tervist laastav vähk on jõudnud staadiumisse kus rohud enam ei aita ja ees on tee allamäge, kaduviku suunas. "Ema ütles, et ta tahab pulmad pidada enne kui keemiaravi juuksed endale saab ..." Ka selliseid varjundeid võib olla armastusel...Ja siis me nutame seal trepil kaelakuti  mõlemad.
   Praegu on juba hilja õhtul, kui kirjutan. On muutunud natuke jahedamaks, ja õhtus on juba nii palju, nii palju sügist. Kuigi on ju veel suvi.


Monday, April 14, 2014

Hakkab pihta.





Kevad on kohal.Talv, selline nagu ta nüüd sel aastal oli, jäigi lõpuni lumevaeseks ja nõrgukeseks ega pakkunud ka samasugust silmailu oma kaunite lumeelamustega nagu eelnevatel aastatel. Aga vaatamata kõigele ei läinud ta ka kiiresti minema, minu arvates oli ikka suht visa oma taandumisega. Ja ei lasknud kevadel platsi tulla. Kuigi lumi oli juba ammu läinud, puhusid külmad tuuled ja kõik nagu seisis paigal hoogu võttes. Nüüd on asi liikuma hakanud.
   Kuigi siin eelmine nädal veel oli nii tugevaid tuuli et tahtis kõrvad peast puhuda, siis kirgas päiksepaiste, hele-helesinine taevas ja lindude rõkkamine lihtsalt ei võimaldanud muudmoodi mõelda kui sellest et nüüd siis kevad kohal. See on lausa imeline kui ilusat helesinist värvi ikka taevast leidub. Ja siis need pilved, õhkõrn pits.


Tuttavad näitavad juba ammu pilte Londoni ja Inglismaa nartsissiuputusest, neid on mingil ajal seal tõesti küllaga ja igal pool. Siin Porvoos on ka igal pool nartsisse, aga need on sellised pisikesed kasvuhoone taimekesed, ja pottide sees. Aga soomlased armastavad neid osta ja väga , väga paljude poodide, majade ja rõdude ehteks on neid hulganisti rõõmustama seatud. Külma nad ka mingil määral taluvad, isegi miinuskraade.


Pühapäeval läksin siis läbi vihma jala tööle ja olin ka veidi ärevuses, et kas ikka juba võiks seal ja seal sinililli või ülaseid olla. Kuna ma siin ju liigun kogu aeg mingeid kindlaid trajektoore mööda, siis on täpselt teada kuhu minu teedel ilmuvad kevade esimesed lumikellukesed, sinililled , ülased või krookused.No ja olidki kõik olemas, nii tuttavates hoovides kui teada tuntud metsatukkades. Kui nüüd enne pühi veel soojakraade ka lubatakse, on õisi lähiajal juba igal pool ja Porvoo igaaastane suur õitsemine on alanud.








Tuesday, February 4, 2014

Kalev ja Ramoona tulevad külla

Kuigi lund ikka veel polnud, ei muutnud Kalev oma otsust  külla tulla kuna põhjusi oli küllaga - meil olid mõlemil olnud sünnipäevad kus me polnud saanud koos olla,  jõulud olid tulekul  ja meil on Kaleviga saanud  toredaks traditsiooniks enne jõule koos Home Alone`´i filmi vaadata. No lihtsalt see on selline tore ettevõtmine, koos vaadata mingit armsat filmi mis ammuilma juba kõigile pähe kulunud. Tähelepanuväärne on veel see, et Home Alone film,   oli ehk üks esimesi  kinoskäike mis ma lastega koos tegin. Kinoks oli tookordne Saluudi kino  Tartu kesklinnas, restoran Volga läheduses. Ma isegi ei tea kas seda kino praegu enam eksisteerib, seal majas on olnud remont ja tehtud ümberehitusi. Igatahes aasta oli vist mingi 2000 , Kalev võis olla 5 ja Ivoke 2 aastane, meil olid uhked ja väga head  kohad teise korruse looshis ja kõik olime ettevõtmisest elevil. Mäletan et Ivokene oma kombekas  istus mul süles, eks tal hakkas palav ja väsinud ka, nii et tema muutus õige pea mu käte vahel selliseks raskeks, toetas pea mu rinnale ja vajus mõnusasse unne. Kalev ikka vapralt vaatas, aga kui nüüd sellest räägime siis ta tagantjärele mäletab vaid kinoskäiku, filmist ka üht-teist kohta. Nii et igati kasulik on nüüd seda filmi iga aasta koos vaadta, nüüd vaid selle vahega et kui keegi tukastab siis ilmselt
 olen see mina...


Juubelikingituseks sain väga armsa kella, mis minu väärtuslikku aega nüüd toas vaikse tiksumisega mõõdab. Tiks-taks, tiks taks räägib see mulle. Aeg on ju kallis, ja aina tuleb meeles pidada et meie aeg on mõõdetud, seda pole lõputult . Seda tuleb hoolikalt kasutada.
   Kui mulle ulatati suur kuldses pakendis karp pidin ma ära arvama mis seal sees on. No lihtne ju!
P.S. Praegu hetkel kui ma seda siin kirjutan ja endale köögist kohvi ja praemuna toon, vaatasin aknast välja kuidas vastasmaja ees peatus takso. Taksojuht tuli autost välja ja jäi maja esiukse juurde ootama. Varsti väljus sealt kasukasse riietatud hallipäine proua, siis reisija. Taksojuhi käevangus kõndis ta autoni, kus talle tagumine uks avati. Taksojuhi abistavate liigutuste toel hakkas proua sisse istuma, aga siis mõtles ikka ümber ja osutas esiistet, et istub sinna. Uks avati, proua takseeris asja, istus juba peaaegu istmele aga siiski mõtles ümber ja astus välja.Ja otsustas ikka tagumise istme kasuks. See sobis ja sõit võis alata...  Kõik see toimus muidugi proualikult mõõdetud soliidse aeglusega. Ma juba siit akanast peaaegu tajun et kindlasti on see proua rootsikeelne. Rootslased on ikka selline enam härrasrahvas kui soomlased, eriti mis prouasid puudutab. 
   Nii. Tagasi kingituse juurde. Armulikult anti mulle vihjeid, et karbis leiduv ese on seotud Londoniga. Juhhei, milles küsimus, nagu mu Londoni sõber Valdur armastab öelda. No kui ma ikka nii juhm olin et midagi nagu arvata ei osanud, tegime paki lahti ja sellest ilmuski välja see armas rooma numbritega ajanäitaja. Tema sihverplaadil ongi kiri London Edinburgh Clock. Nüüd seisab ta siin mu ees arvuti kõrval ja vaatab pealt kuidas ma temast kirjutan. Ja mõõdab mu aega, mul täna vaba päev...
Veel sain kingituseks armsad jõulutulukesed mis mul siiani lambi küljes põlevad, ja rohelised jõulukuuse ehted, munakesed. Kuna mul kuuske polnud, jäidki need üles riputamata. Eks järgmisel aastal, siis vast ongi rohkem jõulumeeleolu ka...

Siin pildil on ka need küünlajalad mis Ramoonale eelmine kord külas käies silma jäid . Ja kuna need meeldisid siis oli mul lihtne mida neile jõuluks kinkida. Needsamad küünlajalad. Selliseid müüdi Sokoses, aga kui ma ostma läksin selgus et mingit pakendit küünlajalgadel pole ja need ulatatakse mulle kas kilekotis või kingakarbis. Tore küll!  No ja siis ma otsustasin ise karbi meisterdada ja järjekordsele ostule minnes selle kaasa võtta, et klaasist esemed ikka tervelt koju ja edasi Eestisse jõuaksid. Aga kõik ei läinud seekord ootuspäraselt...


Tegime pilti ka , uus pereliige kell meie seltsis!
Kalevi ja Ramoonaga käisime ka muidugi vanalinnas, aga ilm meid seekord ei soosinud, oli pime ja vihmane ja nii leidsimegi et hoopis mõnusam on niisma kodus lebotada, üksteise seltsi nautida, veini juua ja telekast filme vaadata. Üks õhtu oli meil Mr. Beani maraton, Kalevil olid arvutis kõik Beani filmid ja siis muudkui vaatasime ja naersime, naersime ja vaatasime. No kuigi ammune tuttav, aga ma polnud paljusid osi näinud, ja no Beani naljad lihtsalt on ikka nii naljakad.
Pühapäeval otsustasid noored minna Porvoo noobleimasse restorani lõunatama. Sinnesse, mis on nelja tärni restoran ja pälvis aasta ühe parima veinikaardiga koha nimetuse. See asub uues kultuurikeskuses, on kauni vaatega Porvoo linnale ja alati suurtest kalaasakendest möödudes on seal palju külastajaid. Ma juba ette kahtlustasin et kas seal ilma ette tellimata kohta saab, aga ilm oli nii halb et vb tõesti õnnestub. No Kalev muidugi mõtles ikka et me koos sinna läheme, aga kuna mul olid just juuksed värvuse kaotanud ja uut värvi pähe panna polnud jõudnud, ei tundnud ma ennast sellise koha jaoks küllalt siledana. Otsustasime et liitun nendega järgmine kord, siis kui nupp siledam  on. Et mingu nemad seekord kahekesi. Et pärast saame linnas kokku.
   No tegelikult oli mul asjaga hoopis oma plaan, nimelt olid mul Ramoonale mõeldud paar pisikingitust pakkimata ja nüüd otsustasin ma ka selle  endameisterdatud  küünlajala-pakendi kaasa võtta ja kingi ära osta. Siin on selles mõttes jõulu ajal hea et suurtes kaubamajades on tasuta pakkimise teenus. Nii et saad ostetud kauba kohe lasta sobiva paberi sisse pakkida.
Aga täiesti ootamatu üllatuse osaliseks sain ma , kui see koht kus mu mitu korda imeteltud küünlajalad letil seisid, nüüd täiesti lagedaks osutus! Nojah, eks need olid teistelegi meeldinud. Nüüd siis oli mul spetsiaalselt mõõtude järgi valmistatud ja vooderdatud kaunis karp, polnud aga mida sinna sisse panna! Perkele! Ma olin kui peata kana.
Teine eesmärk oli veel, nimelt otsustasime nii et sel ajal kui noored Sinne roogasid ja veine proovivad, laulan mina Porvoo kirikus kauneimaid jõululaule. Kirik oli nii rahvast täis et istuti isegi treppidel ja põrandal, aga sellest kirjutasin ma eelpool ühes postituses.
Kui nüüd vanalinnas kokku saime, pajatasin ausalt oma luhtaläinud kingiostu asja ära. Ma siis tegin ettepaneku et vaatame vanalinnas ringi, ehk leiame midagi muud  kingiks sobilikku.
 Vanalinnas oli rahvast ja turiste, vihma sadas ja miljöö oli küll suht mitte-jõululik,  nagu mingi vale-sügis.












Aga nagu piltidelt näha, kõik on rõõmsad ja õnnelikud.Ja selles mõttes läks ka hästi, et Sokoses ringi jalutades leidsime kingituse, mis küll eriti Kalevile elevust pakkus. Nimelt see nn. päevavalguslamp ehk energialamp, mis pimedal ajal energiat annab. Meil haiglas on arstidel ka sellised oma töölaudadel, ja nagu kuulda on paljudel soomlastel neid kodudes, ja kohe mitu. No mina olen ka mõnikord istunud haiglas selle lambi all...aga peab ütlema et energialaengu asemel on mulle hakanud uni peale tikkuma. :)
Aga no võibolla peab tihemini istuma. No igatahes Kalev oli õnnelik, ja kui olime ka müüjalt veel soovituse ära kuulanud, just et mis firma toodangut eelistada ja tervisekaitse uuringute seisukohad jne, ostsime ühe lambi ära. Ja kuna Kalev seda kohe kodus proovida kavatses, säästsime ka pakkija.neiut ja ei hakanud teda kingituse pakkimisega piinama.
Nüüd hiljem on Kalev oma lambist ikka veel vaimustatud ja laseb sellel ennast energiaga sööta. Ja see valmistab mullegi rõõmu. Aga ma pakkusin välja et ostan samasuguse lambi ka Ivole, siis Ivo jäi üsna ükskõikseks. No eks näe, Kalev arvas et Ivo saaks tema lampi kodus proovida ja siis otsustada kas endale tahab või ei. Isegi mina hakkasin arvama et üks selline lamp võiks minulgi pimedal ajal laual seista...