Tuisk. Kalevi sünnipäev 30. nov. 1984

Tuiskab...Juba eile õhtul hakkas tuul undama ja pea olematuid lumekübemeid mööda ilma laiali keerutama. Öösel arkasin üles selle peale et tuul akna taga ulgus. Vesi minu veskile - mulle meeldivad igasugu looduse stiihiad olekus kui ma ise neist piisavalt eraladtud ja safe olen. Tuisk meeldib eriti, selline hull jalustmattev tuuline lumetrall, mis nagu tahaks sind maapealt minema pühkida ja sulle õige koha kätte näidata. Ja siis mina võitlen selle tuisuga...Ja jään võitjaks, naudin ja naeratan talle - see meeldib mulle veel kõige rohkem!
   Aga täna tuisk mulle ei sobi. Täna 28 aastat tagasi sündis väike Kalev, pisipisikene, armas esikpoeg. Siis oli Tartus Toomemäel väheke lund, maa musta katte all ja isegi päike tuli meid tervitama. Nüüd aga ei lase seesama tuiska Kalevil siia minu juurde sõita. Juba eile õhtul helistasime ja me mõlemad olime seda meelt et vaatame mis ilm teeb, et mõttetu on hakata kahtlase ilmaga tulema ja riskima. Tean neid sügisesi torme, olen ise paar korda kogenud. Õõtsud seal laevas mürava mere meelevallas ja ei saa enda heaks mitte midagi teha. Õõtsud ja õõtsud ja aina kuulad et sõit pikeneb halva ilma tõttu tunni, poolteist, kaks tundi. Nojah, seda tormi mida kunagi noorema Jaapani merel kogesin, ei saa muidugi võrrelda, aga...torm on torm ja ebameeldiv ikkagi.
Täna hommikul ärkasin juba kell 4 üles selle peale et akna taga laulis, ulgus ja kees . Puude oksad kaardusid hullumoodi, valget vahtu keerutas ümber katuseharja ja vastasmaja peaaegu polnud näha. Oleme nüüd Kaleviga terve päeva helistanud ja oodanud, et äkki tõmbab tagasi. Aga kui arvutis laevapiletite veeru avasin, nägin et kõik tänased vaäjumised nii Tallinnast kui Helsingist olid tähistatud hüüumärkidega - laevad ei müü pileteid. Ilmselt ka ei välju. Lennukitega olevat sama asi olnud.
   Ja nii ei pääsegi mu armas poja sealtpoolt siiapoole, kuigi meritsi eraldab meid vaid 80 kilomeetrit. Vahust ja möllavat vett. Kalev käis sadamas ja kuulis et torm olevat dokis seisva Baltic Printsessi vintsdest lahti tõmmanud. Sellist asja pole kuulnudki. Aga hea on teada et mu laps on Tallinnas kindlal maal ja täna ei hakka tulema. Eks homme vaatama kuidas ilmaolud on. Siin on küll veidi vaiksem, aga laterna valgusringis näeb ikka kuidas lumehelbed tuule taktis tantsivad.

   Sellisel ajal oleme sündinud , mina ja mu poeg - sügava pimeduse ja sametise romantika lapsed. see on omamoodi ilus ja armas aeg...Kuu ja küünlakolmnurgad akendes valgustavad nii pimedust kui hinge.

Sünnipäev. 21. 11. 1953

Sünnipäev oli eelmisel kolmapäeval, 21. nov. No tegelikult nagu mingit erilist tunnet küll polnud, ma pole kunagi elus oma sünnipäevi ei eriliselt oodanud ega armastanud. Väga on meelde jäänud üks eriline sünnipäev, mis peeti minu lapsepõlves setumaal, minu armsa vanaela ja vanaisa talus ja koos nende ja naabrilastega. See oleks nagu eile olnud...
   Kuna ema oli haiglas, otsustas mu isa et oleks võimalik sõita mu sünnipäevaks maale, mis oli mulle muidugi kahtlemata parim sünnipäevakink. Vanaisa ja vanaema juurde, armsale Setumaale, armsasse majja kallite inimeste juurde. Mäletan et siis ka polnud veel lund maas, loodus oli pruunikashall ja vihmamärg nagu hilissügisel ikka, aga see mõte et sinna pääseb, see fluidum...Ooh! Sõit sinna toimus isa sõbra vana Zapakamuhuga, just selle kõige algelisema ümara helesinise muhukesega, kus vähe ruumi, külm  ja kitsas. Aga peaasi et liikus ja edasi viis. siis oli veel laupäev koolipäev, sain vist 15 aastaseks, ja kohale jõudsime alles pimedas. Aga ees ootas suur ahjusoe maja, kus köögis kaeti  tore sünnipäevalaud suure tordiga , ja naabritüdrukud tulid mulle õnne soovima.
Aga see sünnipäev oli hoopis omamoodi. Kõigepealt muidugi see haiguse lugu ja käed ksidemetes jne. Ja olin nii omadega läbi et lausa keelasin ka Kalevil siia külla tulla, sest olin kodus enamuse ajast pikali ja lihtsalt lebasin. Ivokene nuttis lohutamatult telefonis, kui teada sai...see oli nii kurb. Aga ma ise olin lihtsalt väga väsinud nendest vintsutustest, aga seesmiselt täiesti tasakaalus, ja üldse mitte nukker. No rõõmus muidugi ka mitte. aga selline kindel tunne oli, et kõik möödub, saab korda, ja seisan siin Soomes kindlal sotsiaalsel platvormil mis aitab mu elul ladusalt laabuda. Vot selline tunne.
Sain sünnipäevaks mitu õnnitluskaarti. Ja kõnesid telefonis , ja õnnitlusi internetis. Tore tunne oli. Ivo sünnipäevakaart oli hästi naljakas, see oli fotost Londoni Briti muuseumis, mingi elukaga. Heli kaart Stockholmist - tõeline Palju õnne, see oli sama suur kui läptop! Vaata fotot, nii suurt kaarti polnud enne näinud! Tegin endast enne haiglasse minekut foto ka, siis on näha milline ma selles eas välja nägin. Veel sain kaardi Brigittalt, hästi armas, ja täna Jaapanist. Nii vahva!

Hela - Haaga Campus ehk Porvoo ametikooli uus õppehoone

Ivole igatahes meeldis siin niivõrd et Ivo arvas et võiks isegi siia õppima tulla, kasvõi oma koka-alaseid teadmisi uuendama ja täiendama.

   Kui nüüd Kalev mul külas oli, näitasin seda uut kompleksi temalegi. Hoone on tõepoolest ülimodernne, ilmselt ka kabinettide sisustus tehnika viimane sõna. Jättis igatahes vägeva mulje ka Kalevile.

Hela - Haaga - Hela Campus - Porvoo ametikooli õppehoone.

Kui Kalev mul viimati külas käis käisime ka temaga Hela-Haaga ametikooli uut õppehoonet vaatamas. Enne juba olin käinud seal koos Ivoga, kes innustus kaunist ja kaasaegsest õppekorpusest isegi niivõrd et arvas et tema võiks lausa tulla siia midagi õppima. Näiteks lisa oma koka-alastele teadmistele. No mina oleksin küll sellise valiku üle vägagi rõõmus. Minu noor kolleeg haiglast lahkub ka ennne jõule töölt ja siirdub samasse kohta rahvusvahelist majandust õppima. Just nägin teda ja sain osa rõõmustavast sõnumist, et eksamid läksid hästi ja teda on nimekirja arvatud. Ja tema kursusel pidi päris mitu õppurit ka Eestist olema! Tore kogeda et eesti noored nii tublid on ja saavad siin toredas linnas ja ülikaasaegses campuses teadmisi omandada.

Kuidas suvest sügis sai... 2

Tegelikult on ju sügis alati olnud minu lemmikaastaaeg. Sügises peitub nii palju kaunist nukrust ja hääbuvat ilu. Ma armastan sügist...

Kuidas suvest sügis sai...

Kuna ma nüüd pikka aega siia blogisse midagi polnud postitanud, mõtlesin et teen ikkagi ühe sellise tagsihüppe ja panen siia üles pilte millel sügise tulek kajastub. Lihtsalt nii palju ilusaid pilte on.

   Sellel aastal tuli sügis nagu kuidagi märkamatult ja ...nagu Kalev ütles, et enne kui suvi jõudis alata, tuli juba sügis. Nagu läks sujuvalt kevadest üle sügisesse, sest tõesti suvel ju enamasti sadas ja oli sombune ja küllalt jahe. Vesi minu veskile, ma ei talu kuumust. Aga loodus ei saanudki oma tavalisse kaunidusse sel aastal, ei lokkanud maantekraavid ristikheinaõitest ega mesilaste suminast, ei suutnud roosid täide õiteilusse minna, sest vihm muutis õied kohe pruunikaks. Tegelikult sügiski oli selline veniv ja suht värvitu  mittemiski, kuigi metsad olid hullumeelsuseni mattunud mustikasaagi alla, seeni ka vist oli aga vähem kui eelmine aasta...Nojah, korilane nagu ma olen, ikka vaatan selle järgi mida loodusest korvi või purki saab. Kuigi eelmisedki moosid ootavad söömist - moosi keeta on tore, aga kuna aastaringselt puuvilju saadaval, siis kes neid moose sööb!

  Siia sai nüüd mitu pilti kibuvitsadest, aga kuna kibuvitsa leidub Porvoo linnapildis ikka väga sageli ja igal pool, siis, hahaa, on see ehk õigustatud. Ja suvel enne jaanipäeva kui nad siis õide puhkevad, levib tõesti õle kogu linna selline tugev roosilõhn, eriti peale vihma. Ükski roos ei lõhna nii hästi kui kibuvitsaroos, tänapäeva roosid ju ei lõhnagi...haigla juures on neid ka hästi palju ja tööle minnes ikka pistan möödudes ilusamaid marju suhu, siin on ju kõikjal nii puhas õhk jne...Sellel sügisel viisin valge kibuvitsa istikuid ka Tartusse Nuuksukese hauale, ei ole kindel kas lähevad kasvama, eks kevadel näe. Kui ei , siis viin aga uued, ma ei anna alla.
   Kuna elu toimub siin väikelinnas ju tegelikult aastaringselt nagu samu elamusi ja kohti läbi tunnetades, siis piltidelgi tihti sarnased paigad. Aga ma naudin neid küll siiski ka aastaringselt, lihtsalt rõõm on elada nii kaunis kohas.

Roos sünnipäevaks osa 3

Ja nii ma siis käisin seal haiglas kuni eilseni, so neljapäevani.
   Mõnes mõttes oli päris huvitav oma haiglas patsient olla. Muidugi kohtasin koridorides oma kaastöötajaid kes kõik head paranemist soovisid ja kaasa tundsid.
   Selle õige koha leidsin kergesti üles ja palatis oli meid 3 , üks mees ja üks vanem rootsikeelne proua. Kuna seal olid parajasti ametis ka praktikandid, siis tegi üks mulle kanüüli korgi avamisel veidi haiget, aga no ainult veidi - no nad ju ka peavad õppima ja harjutama kellegi peal.Mulle ikka nii väga meeldib siin soomes see meditsiiniline käitumine, kui nii võiks nimetada. No patsient olla on ikka nagu ta on, haigust ei soovi ju endale keegi. Aga personal - kõik on nii naeratavad, nii rahuliku, tatsuvad aga rahulikult oma asju tehes. tavaliselt tuleb alati veidi pekemalt oodata, tundub et siin on kõigil aega ...Aga kuhu sellel haigel siis ikka nii väga kiiret on. Ja samas olen tajunud et see ootamine tegelikult maandab pingeid, eriti minusuguse pabistaja puhul. Ja olgu siis need arstid nii naljakad nagu nad on, trummimehed või muud mehed - kuidagi mina tunnen et usaldan end nende hoolde, et nad hoolivad ja ikka teavad mida teevad. No jah need meie tööarstid ongi veidi teine tera - nemad on ju haigla juhtkonna poolt paika pandud ja sellised veidi poolarstid, nemad vaid saadavad edasi, ega nad ju ise ei ravi. Nemad võivadki trummimehed olla.
Meile pakuti seal palatis süüa ka, sai mahla, jogurtit või bagetti. Kolmapäeval, kui mul oli sünnipäev, ja juba enne olin naljatamisi vihjanud et näe sain enne sünnipäeva juba roosi, siis nüüd naersin et võiks väikse annuse punaveini ka sinna üles vooliku otsa panna. Siis nad kohe kõik naersid, mul hakkas isegi veidi piinlik, nagu oleks tegu mingi elukutselise viinaninaga kes voolikte otsaski aina mõtleb kust tiba märjukest hankida. Ja siis see vanaproua oma jogurtitopsi õngitsedes õngitses oma kanüüli vooliku otsast lahti, nii et veri voolas voodisse. No ta ärevalt seltas rootsi keeli, ma ei saanud aru ja ei näinud ka oma voodist. Siis hõikusime mõlemad kooris Apua! Hjälp! Hjälp! aga muidugi keegi ei kuulnud. Nüüd mul polnud punast nuppu ka, nagu kunagi varem, kui ikka tõesti abi vaja on siis sind keegi ei kuule. Mina sain oma tilgutusega liikuda, proua oli juhtmega seinas kinni. Ma siis suundusin oma statiiviga abi otsima, ja jälgisin vaid rattaid, ja põrutasin seinal nurgiti olevasse telekaase! Õnneks jäi kõik paika ja terveks ja mulle juhtmed külge ja siis juba tulid õed ka ja kõik sai korda. Proua oli mulle siiralt tänulik.
   Eile oli verevõtjaks meie A osas, ehk siis oma töötajad saavad labrasse eelisjärjekorras, üks noor eeti tüdruk. savonlinna haiglaste meile tulnud, neljandat päeva siin. Nime järgi nägi et eestlane ja siis edasi rääkisime eesti keeles. Ta ikka ütles et see arstluse värk eestis on hetkel väga halvas seisus ja rõõmustasime koos et siin mõlemad selle riigi turvas oleme. Kui kabinetist välja tulin, istus ühe kse taga suur must koer - no seda koera ma juba tunnen. Tema perenaine on vaegnägija, liigub mehhaanilise sõidukiga  ja see on juhtkoer, aga kabinetti siis ta viisakalt ei läinud vaid ootas ukse taga . Olen neid kohanud palju poes, linnas ja meie roosipargis. Armas truu koer.
   Kuna mu käsi oli juba väga punane siis otsustati kanüül eemaldada ja tänasest olen tableti antibiootikumi kuuril. 40 tabletti 10 päevaga. Küll oli hea tunne kui sidemed ära võeti, kuigi käelaba on sinipunane, aga ei enam valu tegevat kanüüli ja saab käsi pesta normaalselt.
   Ja siis ma läksin linna ja ostsin endale naaritsakasuka!
  

Roos sünnipäevaks osa 2

Kuna ma pole viimasel ajal siia blogisse kirjutanud siis teen nüüd neid ülestähendusi selliste osade kaupa, et kindel olla kas kõik ikka talletub. Kirjutasingi just enne pika jutu 2 osasse, ja pagan ei tulnud läbi. Arvuti hakkas tõrkuma ja ei saanud salvestda ega midagi, kogu mu üllitis lenadas vastu taevast.  Aga ma olen visa vennike, mis sitasti see uuesti. Aega mul ju on, olen haiguslehel.
   No olin siis kenasti 2 vabapäeva , laupäeva ja pühapäeva kodus, neelasin rohtu ja vedelesin voodis. Isegi õues ei käinud, oli ikka selline takkus olemine ja käsi kuumas endiselt.
   Esmaspäeval otsustasin ikka tööle minna, sest nädalavahetusel on keeruline asjast Leenale teatada ja temal asemikku otsida. no muidugi kui ikka vaja on siis saab ka otse koju jääda, aga ma arvasin et saan parema käega hakkama, põletik oli ju vasemas küünarnukis.
   Aga helistasin kohe hommikul Cristelile et soovin arsti aega . Too vastu et kahjuks saab alles kl. 14ks aga kui peaks varem mõni aeg vabanema et siis helistab. tegin siis tasapisi tööd , õnneks oli vaikne ja vähe patsiente, aga kui kell juba 14.15 sai siis panin padavai alla haigla poole minema.
   Ooteruumis oli 2 inimest minu ees, aga kui arst tuli siis võttis minu kõigepealt ja ütles et minuga läheb kiirelt, et vaid vaja kontrollida. Arst oli toosama trummimees. Kui käe tagurpidi pööras, et küünarnukki näha, tuli kohe `´Tämä on ruusu!`` Koheselt saateleht meie valvepolikliinikusse ja koheselt vaja hakata soone siseselt antibiootikume andma, kuna punetus oli juba kolme käelaba laiuseks läinud.
Võtsingi siis jope käevarrele ja matkasin haiglasse. Olin meie haiglas polikliinikus patsiendina teist korda elus, esimene kord oli selle kõrge vererõhuga ja siis ka kupatati koheselt arsti telefonikõne peale. Jälle oli hea asi see et olin haigla ametiriietuses, punane ohunupp rinda ehtimas - kohe aru saada et omad joped, ja veel psühhiaatriast! Valmistusin juba pikemaks ootamiseks, aga õnneks varsti tuligi noor meesarst ja kutsus mu sirmi taha läbivaatluseks. Vererõhk oli muidugi jälle üle piiri kõrge, aga selgitasin ka et olen terve päeva arstile pääsu oodanud ja pabistanud et mis selle käega siis üldse lahti on. Ja kõrva sisse torgati mingi väike masinake, mis klikk tegi. See oli kiirtermomeeter, mis koheselt palavikku näitab - väga nobe ja mugav. Kõsimused küsitud, palus ta mul ooteruumis vereproovile saamist oodata. Varsti tuligi tüse tädike oma ratastel lauakesega, kus kõik verevõtuks vajalik olemas, ja asus mu olematuid sooni kompima. Muidugi selle ärevusega olid sooned jälle olematuks muutund ja ära kadunud, nii et seal ootesaalis ei tulnud asjast midagi välja. Läksime siis kõrvale kabinetti, ja kui ma toolil istudes veel õtlesin et olen ka verevõtul ära minestanud, soovitas tädi mul kushetile heita, sõnadega `´Emmä viitti sinua tästä lattialta nostelemaan tulla`´ ehk Ma ei soovi sind sealt põrandalt üles upitama hakata. Hahahaa, nojah! Igatahes saadi veri kätte ja viidi uurimiseks. Siis sain küll oodata, aga lõpuks saabus üks noor naisarst kes selgitas et asjad nii et algab tiputus ehk tilgutamine, et põletiku levikule piir panna kiiresti. Siis tuli kõige esimene noormees-arst ja paigutas mulle kanüüli paremasse kätte, kust siis tilkuma hakkas. Ah jaa, enne juba oli mu vasak käelaba kinni seotud, sest nad ei saanud verd mujalt kui labakäest.
Kui 2 pudelit mingit ainet oli minu siise tilkunud, tuli arst ja pani kolmanda pudeli rippuma. Siis ma küll juba vaatasin et ...no palju võib. Aga ta ütleski, et see on tavaline soolalahus, mis nagu uhab soone läbi et kõik kallis rohuke ikka sisse voolaks ja voolikutesse ei jääks. Ja et sooned ei tursuks ega põletikku ei tekiks. Too läkski ruttu, käsi mähiti sidemesse ja veidikese ootamise järel sain haiguslehe ja teadmise et homme tagasi tulla, enne vereproovi ja siis tilgutusse. Hoolduspolikliinikusse. Ma ütlesin et ma ei tea kus see asub, ta ütles et 5st osakonnast vasakule. ma arvasin et teen ennast ikka liiga lolliks kui ütlen et ega ma õieti ei tea kus see 5 osakond ka asub...Ma nimelt ei tea osakondi numbrite järgi, pigem nimetuste või et kes meie omadest kus töötab. Aga no mu suu polnud veel sidemes , ainult mõlemad küünarnukid ja mõlemad labakäed, niisiis lootsin et küll homme uurin ja küsin. ja läksin koju.

Roos sünnipäevaks osa 2

Kuna ma pole nii ammu enam blogi kirjutanud, postitasin selle esimese jutu ära et näha kas ikka kõik klapib. No klappis küll. Nüüd tagasi haiguse juurde...
Olin vabapäevadel kodus laupäeva ja pühapäeva, hirmus väsinud ja ei käinud isegi kordagi õues. Küünarnukk ikka punane ja valus.
Esmaspäeval tööl olles helistasin kohe Cristelile ja too kurtis et kõik arsti ajad on täis ja et enne kl. 14 ei ole võimalik. Igaks juhuks lubas helistada , kui varem saaks tulla. No tegin siis oma tööd , nii kergemalt, sest ise mõtlesin et pagan kui oleks tervisekeskusse läinud, ei peaks ma paegu siin tööl olema. Alles hiljem tuli välja, kui hea et ma ikka oma töö arsti juurde läksin...
No kell sai juba 14.15 ja kuna Cristelilt kõnet polnud, läksin alla arst juurde. Seal ootas enne mind 2 inimest. Sain ka veits oodata, siis tuli arst ja Cristel vabandas teiste ees et võtavad minu ennem, et minul vaid vaja kontrollida kätt...No nagu arst, seesama trummimees, pilgu käele lõi, tuvastas kohe ``Tää on ruusu!`` No Aulil oligi õigus olnud. Ja siis ilma pikemata, et lähed kohe meie haigla valvepolikliinikusse ja hakatakse soone siseselt antibiootikumi soonde tilgutama, kuna punetus oli juba kolme käelaba laiune ja tabletiravi polnud mõjunud.
   No ma olin elus teist korda oma haiglas patsient. nagu eelmiselgi koral, olid mul haiglapersonali riided seljas ja punene ohunupp ehtis rinda, nii et koheselt tuvastati et oma jopega tegemist. Polnudki vaja pikalt oodata, sinnasamma ooteruumi tuli arst, kes kõrval kardina taga vererõhku mõõtis ja suskas kõrva mingi huvitava asja, mis plõksu tegi. Hiljem selgus et see on kiirkraadiklaas ä - polnud sellist ennem näinud. Väga mugav ja kiire.  Vererõhk oli muidugi lubatust kõrgem, mille üle ma ka ei imesta, olin ju päev otsa pabistanud et mis selle käega siis ikka on ja mis edasi saab. Seda ka arstile ütlesin. Paluti oodata ooteruumis verevõttu. Tuligi tüse naisterahvas oma väikese kärukesega ja toimetas sealsamas ooteruumis vereasja ära. Kuna sooned, minu halvad sooned, olid selleks ajaks juba hirmu tõttu kuhugi ära põgenenud, ei saadud verd muidugi kätte mujalt kui labakäest. Vasakust.
Veidi hiljem kui vere vastused teada võttis arst mu kabinetis vastu ja selgitas mis tehakse ja milleks. Siis pandi kanüül paremasse labakätte ja tilk hakkas kehasse kukkuma. ...Kui kaks pudelit mingit ainet oli ära tarvitatud, pani tohter kolmanda veel õles rippuma ja ma juba vaatasin kõõrdi et pagan, palju võib...siis ta selgitas et see on tavaline soolalahus millega pestakse lõpus soon üle et vajalik rohi ikka kõik soonde läheks ja et ei tekiks turset käes.  Varsti sain haiguslehe ja teate et õnneks pole haiglas kohti ja ma pääsen koju!!! Huu, ma nii pelgasin et panevad haiglasse kuna oli vaja seda tilgutust  edasi teha. Aga et hakkan haiglas käima edasistel päevadel

Roos sünnipäevaks.

Niisiis sain selleks sünnipäevaks, enne 59 aastaseks saamist, roosi. Mitte sellise kena lille nagu fotol näha, vaid haiguse, nahaaluse tugeva infektsiooni. Erüsiipel vist on rahvakeeli selle nimetus.
   Algas see juba öösel vastu 16. novembrit, kui tundsin et küünarnukk on valus ja seda ei saa ilma valu tundmata liigutada. Nahk just nuki otsas oli kare ja kuumas. Põletik sees. läksin muidugi ikka tööle ja kui valget töökitlit selga panin, mis on lühikeste varrukatega, vaatasin et punetus oli nüüd juba palju suuremal alal ja tööd tehes oli käsi valusam. Kuna olime auliga kahekesi, siis tema märkas et hoian küünarnukist kinni ja küsis mis lahti. Näitasin ja sain vastuseks `´Kuule sul on seal roos!`´ No ma lihtsalt ei teadnud roosist midagi, ja seega ka ei uskunud et see võiks mul olla.
   Õnneks oli reedene päev, meie töö-arsti vastuvõtu päev, ja ajaliselt ka veel mahtus talle helistamise aja sisse, mis on kl. 9-10. Helistasin ja Cristel tallberg, kes on sekretär, ütles et aeg on järgmine kolmapäev kell 14! No siis ma küll juba kõrgendasin häält ja andsin teada, et mul on vaja KOHE arsti juurde saada, et ma ei saa tööd edasi teha ja vapsee ma ei saa sellega kolmapäevani oodata. No see mõjus ja paluti kohe hakata arsti juurde tulema.
   Arsti vastuvõtt asub meie osakonna kompleksist teisel pool teed, alumise suure haigla kõrval, kus on ka töötajate ametikorterid. No lähedal. Arst oli keegi jumala uus, meessoost ja jube naljakas. Soome arstid ongi enamjaolt kõik jube naljaka välimusega, nagu mingid multikategelased. Ei mõju üldse arstina, on see kalle siis ühele või teisele poole...No siin nagu rõhutakse sellele , et arst on samasugune inimene nagu patsient, ja suures osas ka väldivad arstid valget kitlit, kui töö iseloom seda lubab. Nt meie osakonnas liigub osakonna arst tihti erksavävilise T-särgi ja teksadega, Riku-arst on hoopiski nagu mingi korraks läbi astuja, ja kui ta töölt lahkub et oma motorolleriga koju vurada (suvel), siis kerib ta oma ühe, ma ei mäleta kumma, püksisääre soki sisse ilmselt selleks et see sõidu ajal ei loperdaks. No üks arst käib selle loomaaia autoga tööl, kus ahvid ja palmipuud on kapotile joonistatud, ja üks valvearst on hoopis rastadega jne. Eestlane Hannes oma dändilikus, ent siiski klassikalises  ülikonnas mõjub pigem uudselt silmatorkavana ja erandlikuna kui enesestmõistetavalt normaalsena.
   No minu arst oli selline keskealine, kandis luhikest sportlikku polosärki ja arvutil tippides ta hoogsalt liigutas käsi klaviatuuri suunas nagu trummimees pulki lüües. Aga ta ikka sai kogu aeg hiirele pihta, umbes nagu tahaks näpuga hiirt surnuks lüüa! Ja selle hoogsa trükitegevuse juures kerkis tema lühikesevõitu särgike üles, paljastades üsna suure osa pallikujulist ümarat karvast kõhtu!!! Oli ta küll naljakas! Aga vaatas mu kätt ja diagnoosis naha-aluse infektsiooni ja kirjutas mulle antibiootikumide kuuri nädalaks ja valuvaigistid kui käsi valu teeb. Surus kätt - haiglas on tegelikult kätlemine infektsiooni vältimiseks taunitav! aga arstid teevad seda sageli ennast tutvustades...ja soovis mulle head paranemist. Ja andis haiguslehe reedeks ja soovis head paranemist.
Siis ma veel ei teadnud et tegelik haigus on roos.