Biancat Soomes: Talveromantika. Valgus pimeduses.

Siiski siiski , kevad annab oma olemasolust ja peatsest võimuletulekust juba üsna selgeid märke ja nüüd tahaks paar sügava talvega seonduvat kaunist meenutust veel siia ära talletada enne kui meelest kaob ja laus kevad troonile astub.
   Ja kuna ma ka eile teada andsin et sihuke na tõbine olen siis on päris sobiv osa leboaega kirjatööle kulutada. See et ma tööle kipun ei tulene kaugeltki sellest et ma sihuke igav inimene oleks kellel vabal ajal pole muud teha kui tööst unistada. Kaugeltki mitte, oskan minagi vaba aega nautida ja kuidas veel!Saladuskatte all tunnistan et ikka endiselt hullult meeldib mulle see vana hiina vanasõna mis kõlab kuidagi nii et `´Kõige targem on see kes oskab kõige säravamalt logeleda!`` jaa, olen sellega kahel käel nõus, aga ilmselt ka tark hiinlane oli niipalju tark ja aimas et paraku siin elus palja logelemisega päris hakkama ei saa. Aga kui, siis logele säravalt, vaat see mulle meeldib! Olen ka püüdnus ikka võimaluste piires oma elu sedamoodi sättida, sest ma võin küll tööd rügada kui mäng küünlaid väärib ja olen elus seda ka päris pikka aega ja palju teinud. Aga siis oli tingimuseks et saan kas väärilise heaolu või väärilise tasu või, nagu minu puhul peaa alati, saan mõlemad!Ainult oma pikaajalist põhitööd, siidkanga maalimist, armastasin ma nii hullupööra et seda oleksin olnud nõus ka ilma rahata tegema. No eks neidki aegu oli kui selle töö eest pea midagi ei makstud, aga oli ka paremaid ja päris häid aegu.
   Niisiis olen ma nüüd teist päeva säravalt laiselnud, teed joonud , shokolaadi söönud, raamatuid lugenud ja filme vaadanud. Telekas eriti midagi head ei paku, aga paljude poolt maha materdatud `´Armastuskirjad Juliale`´ leidis minu poolt üsna malbe vastuvõtu. No stoori jah selline lihtsakene, aga näha mängimas sellist klassikalist staari nagu vanessa Redgrave - ma lausa ahmisin ! No ma eitea, aga ma tõesti olen küllastunud nendest totakatest märulifilmidest kus aina veri lendab ja püssid pauguvad.
Ja kõikidel on kaks, kolm ja mõnel isegi tuhat elu ja maailma kus surma saada, aga pärast jäävad ikka ellu.
   Aga nüüd tagasi selle juurde millest kirjutada tahtsin. See oli mingi laupäeva õhtu, ehk veebruari alguses, mil taas töölt tulles väljas nii võluvalt tuiskas et kahju oli bussiga koju sõita ja otsustasin jala tulema hakata. Tegelikult ei tuisanudki nii väga tugevalt, pigem sadas sellist tihedat peenikest lund, oli vaikne ja tuuletu. Ja mul polnud kuhugi kiiret, lihtsalt tore oli jalutada ja vaikust kuulata. Ja vaadata.

Olen juba eespool korduvalt maininud et Porvoos on pimedal ajal see hea et siin pole kunagi pime. Kõikjal põleb tänavavalgustus ja lisaks sellele panevad inimesed pimeduse saabudes oma akendel, rõdudel ja aedades põlema igasugu lampe ja lambikesi. Jõulu ajal on see eriti uhke, aga need tulukesed põlevad mitmes kohas veel praegugi, märtsikuus. Ja see loob pimeduse keskel sellise ainulaadse romantilise valguse, nagu kusagil võlumaal.
Kodupoole jõudes tundus üks maja , mida ma omaette Kassi majaks kutsun, et see on kuidagi eriliselt tuledega ehitud - tulukesi põles nii akendel kui uske juures, aias ja kahel pool väravat lõõmasid lumehanges suured õueküünlad. See mõjus kuidagi nii eriliselt ja pidulikult et kohe ärevaks tegi!

Kassi majaks kutsun ma seda maja sellepärast et ükskord kevadel kui juhuslikult sealt mööda jalutasin silmasin ma selle maja aias omapärast ehitist, nagu väikest majakest kus eri korrustel ja eri pesades lebotas 6 kassi! Vaat see oli tõeline Kassi maja!Kassid olid kõik uhked ja rahulikud ja suured ja paksud ja kaunid. Ja nõisid ka valdavat seda vana hiina kunsti kuidas säravalt laiselda! Mõni isegi lausa magas.
Siis kevadel ei olnud väljas kedagi kelle käest lähemat seletust pärida, no siin Porvoos on igasugu imeasju, asi siis nüüd selline kasside majake.
aga nüüd sellel talveõhtul, kui ma seal lumehanges oma fotokaga ringi ukerdasin, väljus uksest äkki mingi naaritsakasukas vanaproua ja tõttas minu poole. St ta tõttas värava suunas, lihtsalt mina olin värava taga just neid õueküünlaid pildistamas. Ma just kavatsesin vabandusi kogelema hakata, et siin teise väravas niimoodi sumpan ja pildistan, ja alustasin sellega et soovisin prouale head õhtut. Ja tema soovis rõõmsalt mulle sama ja asus kohe lähemale astudes jutustama et tuleb siit majast oma ristitütre sünnipäevalt. Kui ma kiitsin et maja nii kaunilt valgustatud ja et suvel nägin siin kasse, siis sain kohe teada et jah, 6 kassi elavadki selles majas ja pole see mingi kassi-varjupaik. 5 on perenaise omad ja üks kuulub tema tütrele, kellel kohe oma maja valmimas ja siis see tütre kass lahkub seltskonnast uude koju. Ja et kassid saavad kõik omavahel kenasti läbi ja igal ühel on oma pesa ja kindel koht, ja üks neist armastab lesida klaveri peal ja sealt teiste tegevust jälgida. Aga suviti käivad kassid suvitamas. Perel on kesämökki ehk suvekodu kusagil mere keskel saare peal ja kassid sõidavad suvitama algul autoga,ja siis edasi paadiga! Autos istuvad 3 kassi tagumisel istmel ja kolm pagasnukus kus on igal oma pesa kaasas.
Vaat niimoodi suvitavad meie Porvoo kassid. Proua nimetas nimed ka, aga ma lihtsalt ei suutnud meelde jätta. Tänasin teda huvitava info eest, soovisime teineteisele head õhtut ja proua sibas kodu poole. Selline lausa võõraste inimeste vaheline vestlus mingil neid ühendaval teemal on siin nii tavaline ja tore, oi mulle meeldib!
Mina jätkasin rõõmsalt teed oma kodu poole , klõpsisin veel mõned pildid ja juba keerasingi meie hoovi sisse. Hea tujuga ja toredate teadmistega.