J.L.Runebergi mälestuspäev 5. veebruar , päev kroonlühtrite valguses.

Hommikul arvutit avades meenuski kohe, et täna on Runebergi päev, ja loomulikult koos sellega meenus ka kohe Runebergi kook.  Et täna on see päev aastast  mil tuleb seda kooki süüa!

 Johan Ludvig Runeberg (1804-1877) on tuntud soomerootsi rahvusest luuletaja , kirjanik ja toimetaja, kelle looming on läbi aegade olnud väga isamaalik. Runebergi peetakse soome rahvusluuletajaks, ja selle kõrge aunimetuse pälvis ta juba oma eluajal.
Meile eestlastele  on üheks huvitavaks seigaks kindlasti see mismoodi Runeberg on seotud Eesti Vabariigi riigihümniga Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm...Kõik me ju teame  kahe maa rahvushümni sarnasusest, isegi spordivõistlustel on tekitanud kahtlust kumma võitja maa auks siis hümn kõlanud on.

Maamme laulu (soome k.), Vart land (rootsi k.) , kirjutas   J.L.Runeberg  1864 a. rootsikeelsena ja oma Värnikki Stooli lugude esimeseks luuletuseks, ja selle viisistas Fredrik Pacius samal aastal.Tänaseks on see meloodia juba 162 aastat vana. Kõneldakse et Paciusel olnud vaja lihtsalt sellele rootsikeelsele luuletusele meloodia anda, ja mõned veel salajasemad vandenõuteoreetikud väidavad lausa et viis on laenatud ühelt vanalt saksa joomalaulult. Laul esitati esimest korda 1848 aastal Flora päevade ajal Soomes.
 Eesti rahvushümnis Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm  kasutatakse sama viisi, samuti liivlaste rahvushümnis Min izamō. Eestisse jõudis laul 19 sajandil  soome kooride külalisesinemiste kaudu. Eestis lauldi laulu esimest korda esimesel üldlaulupeol 1869, Johannees Voldemar Jannseni sõnadega.  Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga sai „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” 19. sajandi lõpul väga populaarseks. Niisama tuntud ja armastatud oli algselt üliõpilastele kirjutatud laul ka Soomes. Kui Eesti ja Soome end pärast Esimest maailmasõda iseseisvateks riikideks kuulutasid, sai Paciuse meloodia, mida Eestis ja Soomes lauldi erinevate sõnadega ja ka erinevas tempos, mõlema maa riigihümniks. Ametlikult kinnitati F. Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920. aastal. Seda, et sellest laulust hümn saab, ei osanud tollal veel keegi mõelda. Peale Esimese Maailmasõja lõppu sai sellest aga mõlema riigi hümn. Eestis ametlikult, Soomes ei eksisteeri siiamaani ühtegi seadust vmt, mis kinnitaks, et “Maamme” on Soome riigi hümn. Pigem on see traditsioon.
Kuna mu elukoht jääb tegelikult Runebergi tänavale, siis kõnnin ma sellenimelise mehe kodu-muuseumist mööda iga kord kui kesklinna suundun. See kollane maja paremat kätt, niisiis. Aga, piinlik tunnistada, kunagi polnud ma leidnud sobivat hetke  sinna sisse astuda. Kuigi muuseum on populaarne ja aina näeb turiste sinna minemas ja sealt tulemas. 

Runebergi kodumuuseum on vanim omataoline Soomes.
Runebergid kolisid Helsingist Porvoosse aastal 1837 kui luuletaja nimetati Porvoo Gümnaasiumi rooma  kirjanduse lektori ametikohale. Nüüdseks muuseumina toimivasse kodusse asukohaga  Porvoo empiirstiilis linnajaos  asus pere 1852 aastal  ja siin elas  kirjanik  oma surmani.
Kodumuuseum avati 1882 a. kirjanikult ja ka tema abikaasa Fredrikalt säilinud pärandi põhjal. Selle kodumuuseumi teeb eriliselt väärtuslikuks viis  et tänapäevalgi on püütud maksimaalselt näidata kodu sellisena nagu see oli Runebergide pere eluajal. Harvaesinev täielik kogu ühe kodu sisustusest ühes  kunstiteoste, mööbli, pisiesemete, portselani, kodutekstiilide, jahitarvete ja kasvavate toalilledega. Eksponeeritud on ka luuletaja raamatukogu. Sisustus on väljapeetud biedermeier-stiilis.
   Niisiis tänase päeva puhul oli kohe tänaval selline uhke teade väljas et olete oodatud ja nii ma sinna sisse astusingi. Tavaliselt on ka värav kinni ja siis nagu ei märkagi et vaja ikka ära vaadata.
Kuna ma ise olen olnud muuseumitöötaja, siis loomulikult muuseumid mind väga huvitavad ja vanalinnas asuvat Porvoo linnamuuseumi oleme vaatamas käinud koos poegade ja külalistega isegi mitmel korral. Aga siia nüüd esimest korda.
   Sisse astudes kohe märkas et külastajaid on üsna palju, ja kostus nii soome- kui rootsikeelset juttu. Üsna mitmed külastajatest olidki vanemad härrad ja prouad, kes tänase päeva puhul pidulikult riietatud, soengutes ja parfüümitud. Mulle nii meeldib vaadata siinseid eakaid inimesi - nad on sellised ärkasad, väärikad, hoolitsetud ja nendest paistab välja et nad on täie rinnaga tänapäevas kohal, valmis elu nautima ja tegutsema. Eestimaal on vanemad inimesed tihti nagu natuke kulunud ja allaandnud olekuga. Aga no eks Eestiski leidu vahvaid ja vapraid memmesid-taate!
   Püüdsin ennast sappa hankida mõnele soomekeelsele giidile, et ikka põhjalikumalt kõigest teada saada, aga kahjuks just üks grupp lõpetas ja teised giidid rääkisid kõik rootsi keeles millest ma muidugi siiamaani midagi aru ei saa. No natuke, aga vähe.
Eks ma ekslesin siis omapead saalist saali, teiste seas ja sabas. Muide, ikka tohutu kaunis oli see kodu! Mis kroonlühtrid, maalid, uhked mööblid ja tapeedid. Kaunid kahhelahjud - katsusin käega, olid külmad. No loomulikult on majas keskküte ja eksponaatide säilitamiseks ettenähtud kindlad temperatuurid. Kuna ma olin päris kindel et siin pildistada ei või, siis pani imestama et kaks meesterahvast üsna avalikult seda tegid. Üks telefoniga ja teine aparaadiga. Ma rahvust ei maini. No ei suutnud minagi kiusatusele vastu panna ja kui juhtus et jäin kuhugi nii omapead, siis värisevi käsi klõpsisin mõned pildid. Kohe näha et udused, aga keelatud vili on ju magus ja seda väärtuslikumad mulle need võtted on et lubamata tehtud.
Hiljem ma kohe küsisin ühe töötaja käest kas võib pildistada. Ja too vastas et muidu ei, aga kui ajakirjanik olete siis võib. Hahaa, eitea kas ma paistsin pressiesindaja moodi välja?!
Siis äkki kuulsin tuttavaid hääli ja olidki, meie osakonna teraapia-tiiva juhendajad oma patsientidega , ka muuseumiga tutvumas. Oletko se sinä ?, küsiti minult. Paljud on ju harjunud mind ainult haigla tööriietuses nägema. Tore ja üllatuslik kohtumine.
 Kuna mul oli see kohvikusse minek kokku lepitud siis ei hakanud endale giidi võtma, nii et kunagi teine kord tahaks ikka kõik need ruumid giidi jutu ja juhatuse saatel läbi käia ja pitoreskseid üksiasju kuulda. Nüüd pudenes kõrvalt vaid niipalju, et  mõnede lühtrite klaasosad on valmistatud Veneetsias Murano saare meistrite poolt , kes Soome tulid oma oskusi eksponeerima. Ja et selline magamis-külalistetoa variant nagu mitmes ruumis näha oli  - eesriide taha varjatud voodi - oli tollajal väga uudne lahendus. Sellise vajaduse põhjustas luuletaja voodihaigeks jäämine, ja kuna tol ajal olnud ennekuulmatu et härrasmees võtab külalisi vastu voodil lebades, jagatigi tuba sameteesriietega kaheks . Ja vesteldi läbi kardinate.
Endise söögitoa akna all olid kaks töötajat entusiastlikus avastamisrõõmus - nähtavale seati  foto mingi toalille õiest mis kuulus Runebergi aegse lille juurde, lill aga polevat viimasel ajal õisi näidanud.
No vaat sellised seigad , aga kindlasti tahan korra giidi saatel selle ekskursiooni läbi teha ja usun et see tuleb huvitav. Mina aga ajasin kasuka selga ja tõttasin kohvikusse Runebergi kooki sööma. Mida see kook , Runebergin torttu, siis endast kujutab ja kui mitmete kroonlühtrite valgusesse ma sel päeval veel sattusin, sellest loodan kirjutada järgmises postituses.