Karjatasin kajakat

kuna siin on veeäärne linn siis kuuleb siin kogu aeg palju kajakate kisa, kõvad kõrid on neil ikka. Ükspäev istusin Runebergi pargis ja sõin maasikaid, aga kajakad eriti nagu ei hoolinud maasikatest. Saia peale tulid aga kokku usinasti, ja siis oli vahva neid vaadata. Nad kõnnivad nii naljakalt, pata-pata, lestalised ju. Ühed olid punakate lestajalgadega ja teised rohekaskollaste, ilmselt isad ja emad. Ka pea juurest olid erinevad, aga ma nüüd ei oskagi määritleda kumb isa või ema. Üks suur oli jube aeglane, ei saanud millelegi pihta, aga muudkui seisis ja karjus kõvasti, nokk õieli. Maailmaparandaja. Üleeile töölt tulles jälle meie kodutänaval sammus keset sõiduteed üks lind, kes nagu oli ka kajaka moodi, no oligi pojake ja alles kajakaks kujunemas. Sulesti oli tal veel selline hallisegune, lennata ei proovinud üldse ja ega tal kuhugi kiiret ka nagu polnud, paterdas rahulikult keset autoteed. No siin linnas jah eriti ei kiirusta keegi, eks linnudki. Aga siis hakkas autosid tagant tulema ja too lollike ei teinud väljagi et tee äärde minna. Hakkasin teda siis nagu manitsema, et võta nüüd koomale. Ei reagerind. Ja siis võiski näha sellist imelist rongkäiku - kõige eestatsuv kajkas, siis kingakarbiga liiklust korraldav mina, ja aeglaselt voogav autode rivi sõitmas kajaka määratud kiirusel. No sain linnu niikaugele et autod ikka mööda pääsesid, ja ristmikul suunasin otsustavalt kajaka alla jõe suunas, kuhu too valjult tänitades mõõdukal sammul tatsus. Loodetavasti ei tule enam linnatänavale kondama.Aga autojuhid olid kõik nii hoolivad, rahulikult seljatati situatsioon ja elu väikelinnas jätkus...