Tähtpäev! 2 aastat Porvoo haiglas tööl

Saigi selline ilus pidulik sünnipäeva pilt, sest ikkagi täna na tähtis päev. Jah, haiglas juba 2 aastat tööl oldud, kuigi kunagi tundus imelik ja uskumatu et peale ARSi siidimaali üldse enam tööle lähen.

Nagu Türgi saunas

...on siin Soomemaal praegu tõesti. Ei ole öö ega päeva vahet ei valguses ega kuumuses. Ja jätkub, jätkub aina, pagan, puhata tahaks kusagil mere ääres, nagu seal Türgis.
Pildil ongi kaks Kkoske, Ivo Kosk ja see Antalya kaunis kosk, juga mis voolab 16 km Antalya linna all ja siis hoogsalt leiab tee merre vahutava veevoona.Tihti on seal taevas üks või isegi kaks vikerkaart, vee ja valguse mäng.

Karjatasin kajakat

kuna siin on veeäärne linn siis kuuleb siin kogu aeg palju kajakate kisa, kõvad kõrid on neil ikka. Ükspäev istusin Runebergi pargis ja sõin maasikaid, aga kajakad eriti nagu ei hoolinud maasikatest. Saia peale tulid aga kokku usinasti, ja siis oli vahva neid vaadata. Nad kõnnivad nii naljakalt, pata-pata, lestalised ju. Ühed olid punakate lestajalgadega ja teised rohekaskollaste, ilmselt isad ja emad. Ka pea juurest olid erinevad, aga ma nüüd ei oskagi määritleda kumb isa või ema. Üks suur oli jube aeglane, ei saanud millelegi pihta, aga muudkui seisis ja karjus kõvasti, nokk õieli. Maailmaparandaja. Üleeile töölt tulles jälle meie kodutänaval sammus keset sõiduteed üks lind, kes nagu oli ka kajaka moodi, no oligi pojake ja alles kajakaks kujunemas. Sulesti oli tal veel selline hallisegune, lennata ei proovinud üldse ja ega tal kuhugi kiiret ka nagu polnud, paterdas rahulikult keset autoteed. No siin linnas jah eriti ei kiirusta keegi, eks linnudki. Aga siis hakkas autosid tagant tulema ja too lollike ei teinud väljagi et tee äärde minna. Hakkasin teda siis nagu manitsema, et võta nüüd koomale. Ei reagerind. Ja siis võiski näha sellist imelist rongkäiku - kõige eestatsuv kajkas, siis kingakarbiga liiklust korraldav mina, ja aeglaselt voogav autode rivi sõitmas kajaka määratud kiirusel. No sain linnu niikaugele et autod ikka mööda pääsesid, ja ristmikul suunasin otsustavalt kajaka alla jõe suunas, kuhu too valjult tänitades mõõdukal sammul tatsus. Loodetavasti ei tule enam linnatänavale kondama.Aga autojuhid olid kõik nii hoolivad, rahulikult seljatati situatsioon ja elu väikelinnas jätkus...

Käisin silmaarstil

Täna siis oli see päev, kuna silmaarstile vaja minna. Mureks oli nädala jagu aega tagasi parema silma ette tekkinud mingi kujund, nagu sasipundar juukseid, mis vaatamisel liikus ja häiris. Lootsin et kaob iseenesest, aga ei kadund ja Ivo ka soovitas ikka arstile minna. Helistasin tervisekeskusse, et aega kinni panna. Selgus et seal sellist arsti üldse pole, et neil vaid üldarstid. Küsisin siis et kuidas saan, anti nagu silmakliiniku Porvoo arsti number. Helistamisel selgus et too on puhkusel ja tuleb alles 10. septembril!!! No siis ma nagu juba ka tõstsin tämbrit ja ütlesin et mul on kohe vaja, siis alles selgus tõsiasi mille nad oleks võinud mulle kohe avaldada - silmaarstid võtavad vastu optikaärides. No sain siis aja Silmäasemasse, kust ise iga päev muidu mööda kõnnin kui poest tulen. Oli väga kena ja uhke sisustusega salong, kus oli küll igasugu muud mööbli aga ma nagu ei näinudki et kuhu siis nagu vastuvõttu ootama saaks jääda. Seista selle kuumaga küll ei kavatse, kuigi seal suured võimsad põrandaventilaatorid mühisesid. Üks kena noor mees kõnetas ja küsis jne, siis osutas kolmele toolile seal tagapool. Ja just ventilaator oli suunatud nendele toolidele, nii et sain seal kenasti jahtuda. Varsti tuli üks soomlanna arsti kabinetist ja istus ka sinna, hakkasime vestlema, ma ütlesin et ikka pabistan ja siis tema et on väga hea arst ja pole vaja hirmu tunda jne. Olime juba laskunud sügavasse vestlusse Peterburgi linna võludest kui arst minu nime nimetas. Arst kätles ja esitles ennast. Hahaa, meil haiglas on seagripi aegadest kätlemine taunitav, aga minu arvates on see nii sümpaatne ja nagu loob kohe usalduse arsti vastu kui ta sulle kätt annab. Ah jaa, enne see assistent noormees veel arvutiga mingi uuris mu silmi ja testis mu prillide tugevust mingi teise masinaga, ma ei taipand ju prillipabereid kaasa võtta. Arst kuulas mu kaebe ära, laskis mul seinalt tähti vaadata, siis hakkas rahulikult arvama et mul on mingi nagu kas läätse kihi või mingi silma vedeliku, vist viimase, nagu eraldumine. Et see on vananemise kaasnähtus ja esineb paljudel, ja eriti just üle 55 aastastel. Nojah, ma olen juba 56!!! Et mõnikord see kaob ära, jääb väiksemaks või jääb samaks, et sellega tuleb harjuda jne. Et miskit ohtlikku pole, aga ta tilgutas 2 sorti vedelikku silma ja laskis mul veidi oodata, siis uuris oma masinaga silmade põhju väga korralikult. Tulemus oli hea, et närvid on tugevad, rõhku pole ja nagu põhjust muretsemiseks ka polevat. Kiitis prille, et uued, kriimustusteta ja kenad, puhastas seemislapiga ära ja andis mulle tagasi.Siis printis veel mingi paberi kus ongi kirjas see nagu haiguslugu, et mis seal silmas nüüd teistmoodi on kui tavaliselt ja kuidas silmi hooldada jne. ma ei oska seda diagnoosi täpselt tõlkida. No tõesti väga meeldiv arst oli, ma ei tea kuidas siin kõik on samaaegselt asjalikud ja inimesena meeldivad, mul hirm kadund ja hea meel et silmad kontrollitud. Arve tuli 80 euri, ta andis sellise lehe kaasa mille pean Kelasse saatma ja sealt pidi 30 euri tagasi saama. Nii et vanadus teeb oma töö, ja loodan et asi halvemaks ei lähe, õnneks kaed ka pole, see oleks ju oppi vajanud. Tänaval oli küll silmadel nii valus et panin lausa kinni alguses, istusin Runebergi pargis ja sõin jätti. Nüüd on kõik normaalne, ja loen raamatut. väljas on vist tõesti 35, kuuuuuuum!
Piltidel on minu vanem poeg Kalev, taga taustal Porvoo linna rohketest sildadest 2 ja kuulsad Punased majad, mis on nagu Porvoo sümbol. Teisel pildil mina linna vaateplatvormil, taustaks linna see osa kus paremal minu maja asub.

Tippkuumus. Serial Killer is back!

Heihei, suvi jätkub ja paistab et asja võetakse kõrgemal pool ikka Jjumala tõsiselt, sest kuumus aina kasvab. Kui kasv samas tempos jätkub, saab varsti juba põrgukatlast ka maigu suhu. Just päevauudistest kuulasin, eelolevaks nädalaks lubatakse Soome kuumarekordit, kuni 35 plusskraadi, mis peaks üle lööma kõik endised, isegi 1914 aasta kuuma suve. Kui elame, siis näeme. Ja selle kuumuse ajel pannakse nüüd soomes siis käima selline kodanikukeskne ilmaennustus mis annab teada kodanikele eelseisvatest nii tippkuumustest kui tipp-pakastest, et eelkõige tagada just riskigruppide, st. laste, vanurite ja haigete eeldatavalt hea käekäik. No täna küll kiirabisireen undab akna taga hommikust peale ja üsna tihti, ju neid rollaatoritega mutikesi ka vast tänavatelt kokku korjatakse. Mina ka , kuigi eile juba mõtlesin mida kõike ma täna endale poest ostan, otsustasin hoopis tubaseks jääda, mõttetu oli selle kuumaga hakata lihtsalt toidu ostmise pärast poodi minema. Pealegi selgus külmkappi revideerides et mul nagu kõike on, et erilist vajadust pole millegi järele.
Teadmiseks Ivole, kes asjast aru saab - Sarimõrvar on tagasi ! Kuulsin teda juba enne kui nägin, tunnen paljusid juba häälest ära ja tal on tegelikult väga meeldiv hääl. Kuna päev oli kuum, ilmus ta väga imposantses olekus, nimelt palja ülakehaga, jalas mustad teksad ja nahksed kauboisaapad. Juuksed olid pikemaks kasvanud, tegelikult jumala meeldiva välimusega meesterahvas. Ma veits olin pabinas, et küsib et no kus siis eesti keele sõnad on ja miks meile pole jne. Aga ei, kõlas hoopis sõbralik tervitus Cuidaas kääzi käib? Ja siis sujuvalt läksime üle taas eesti keele sõnade õppimisele ja kõik oli normis. Meiega liitus ka Cristian, kelle isa oli olnud norrakas, ja too hakkas mulle norra keelt õpetama. Nii et rahvaste sõprus missugune!
Eks siis vaatab kuidas homme see tööpäev seal õhuta haiglas läbi saab, siis õnneks jälle 2 vaba päeva tulekul, ja silmaarsti juurde minek ka. Vast ikka kunagi juhtub midagi huvitavat ka, siiani on küll elu suht igav olnud, aga selle eest stabiilne ja turvaline, nagu siin soomes tavaks on. Täna oli millegipärtast jälle jube koduigatsus peal, lugesin Juta Raudnaski eesti toitude blogi ja vaatasin tema koduseid eestimaa pilte, see leevendas veits ja siis tuli Ivo messi, saime suhelda pikalt.
Valdur oli messingeris täna esimest korda, vilkus roheliselt aga minu tervitustele ei reageerinud. Huvitav, ometi ta ju minu sisse oli lülitanud, eks näe. Ilmselt Londonis on nüüd ka jube kuumus, kujutan ette kui raske seal seda taluda, aga no saab mere äärde sõita. Kuigi, tean et tegelikult ei sõida nad kuhugi...isegi mina ei viitsi seda paari peatust bussiga sõita mere äärde, isegi ei viitsi ühte tänavavahet alla jõeäärde minna...

Piltidel näha tüüpilisi rootsi stiilis puumaju, nagu neid siin rootsipärases linnas kõikjal kohtab. See parempoolne meenutas meile Ivoga koha väga Segasumma suvila maja , puuduvad ainult Pipi Pikksukk, ahv ja Hobune. Võibolla neid lihtsalt pole näha või neid pole kodus. Aga maja on siin Porvoos täiesti olemas.

Keiserlik prügikast

Siin on näha millise hoole ja armastuse ja tõsidusega soomlased suhtuvad oma eluaseme kaunidusse ja korrshoidu. Seda on ikka lausa väga kena vaadata, kuidas kõikjal on hästi palju lilli, murud korralikult pügatud ja majad kenaks klantsitud. Prügikast on ju väga tähtis eluline element, siin on näha milline kaunis klassitsistlike sammastega hoonestus on püstitatud prügikasti juurde.

Tool

Täna ma ostsin endale tooli. Tool on väga ilus ja uhke ja ta pole mitte tavaline tool vaid baaritool. Tegelikult lausa unistuste tool, ime et ma veel nagu alguses kahtlesin, aga hea et ikka ära ostsin ja koju tassimisega ka sain hakkama ja nüüd kokkuvõttes olen päris ünnelik ja rahul oma ostuga.
Päev algas nii, et magasin siis hommikul nii kaua kui und oli, siis hakkasin oma krimkat lugema ja seina taga mingid jopskid puurisid trelliga just seda seina mille ääres ma pikutasin. Või panid põrandat, no igatahes selline tunne et trell on surutud meelekohale ja siis, anna aga tuld! Mul hakkas kohe hammas valutama, no tegelt ainult õnneks tundus nii. Ja kuna ma kodus olla ei saanud, siis otsustasin et lähen välja, toon kogust uusi raamatuid jne, ostan tomateid jne.
Otsustasin minna läbi roosipargi, ikka imeilusad need roosid, kurat keegi ei kasta, nii kahju neist. Kuna 2 buss oli ees mõtlesin et sõidan veits bussiga, uurin välja kus see Kukkatalo on ja siis sealt lähen rampsi, aga too buss võttis suuna hoopis Loviisa poole Hamarisse. Sõitsin siis ja kobisin Brunbergi juures maha, et käin seal samaaria kirpsis ja seal selline uhke tool , hinnaks ainult 5 euri.haa, naaritsakasukas oli ka, aga sellise ilmaga läks süda isegi vaatamisest pahaks, kuigi päris kena kasuk paistis olema, aga vanamoodne.No käisin ümber tooli, proovisin kui raske on, ah, võtsin õlale ja ostsin ära. Point on selles et see on sama tüüpi baaritool nagu meil kodus on need itaalia punutud põhjaga söögitoatoolid, nii et sobiks ilusti komplekti sinna aknalaua juurde nurka et seal istuda ja aknast välja vaadata.
hakkasin siis tooliga sammuma, proovisin igasugu asendeid vasaku ja parema poole peal, õlal ja käes, ise mõtlesin et kui ikka enam ei jaksa siis on mul ju tool kus istuda. Ette jäi mingi mööblipood, arvasin et too peaks olema see Vaihdekalusto, läksin siis, panin oma tooli ka ukse juurde maha ja hakkasin kaubaga tutvuma. Päris kallis pood oli, mingi tavaline puust kolmejalgne taburet maksis 18o euri!!! Diivanid olid nii 2 ooo ringis, minu voodi sarnane voodi mingi üle 1 ooo. Müüja mees ujus ka kusagilt välja, täpsustas et vaihtokalusto on siit mingi 15 km eemal ja imestas kust veel sellise tooli sain, olevat paras uunikum. Et kas ma talle ära ei müü! ma heitsin vastu et ma ostaks temalt veel teise lisaks, ta arvas et neid enam kusagilt tänapäeval osta ei õnnestu. Imestas et ma jalgsi tooliga kõnnin. Mina jätkasin aga metsa vahel matka, vahel panin tooli maha ja sõin mustikaid. Õnneks oli mõnus tuuleke ja metsas jahedam. Nii jõudsingi Tarmolasse bussipeatusse, kust igapäev haigklasse sõidan. Vaatasin et poole neljane buss varsti tuleb. Seal on see Hellun Pulla pagaritööstus, ostsin sealt ühe kohvisaia väljast ja istusin bussipeatusse baaritoolile, kõlgutsin jalgu ja sõin saia. Võite arvata, et kõik kes mööda sõitsid, mind imestusega vaatasid. Päris naljakas oli, mõnus tuuleke puhus ja päike paistis. Siis tuli buss, tegi mulle keskmise ukse lahti ja juht ka naeris, et mul peaks odavam sõit olema, kuna enda tool kaasas. Siin on ikka inimesed nii lahedad, millegi üle keegi ei imesta ega inise. Roosipargis istusin veel veits, nüüd pingil, ja kandsin tooli koju. Puurimine on lõpetatud, lugesin krimka lõpuni, varsti magama ja homme tööle. Kavatsen küll teha nii kergelt kui saab, seal teraapias pole jälle ühku, aga ega seal erilist mustust ka loodetavasti pole.Pühapäeval jälle vaba, sest Sanna on nüüd minu eest. Aga tooli ost oli ikka hea tehing, arvan ma.
Pildil on minu noorem poeg Ivo, siin Porvoos veetorni juures kus me jalutamas käisime. Vasakul pool on näha siinseid tüüpilisi rootsipunaseid puumaju, neid on siin kõikjal.

Jätkuv kuumus

Kisub juba südaööks, aga väljas on valge ja mingi kolme tunni pärast tõuseb päike. Põhjamaa valged ööd siis, aga põhjamaast on küll asi kaugel sest juba ma ei tea kui kaua valitseb siin tappev kuumus ja selline nagu soomlased ütlevad hiostava ilma. No et higi lendab kogu aeg. Ainuke koht kus normaalselt hingata saab on kauplustes, päeval jalutasingi linnas ja liikusin poest poodi lihtsalt selle pärast et toas on ka jube palav. Tibatas ka paar tilka vett, aga vihma mis lubatud, ei tulegi vist enne sügist.
Haiglas jätkuvalt jube tamp, no täna on vaba ja hommikul lihtsalt magasin nii kaua kui suutsin. Väsinud ka nagu ei ole, lihtsalt selles palavuses seal füüsilist tööd teha on nii et selline tunne et ajud voolavad koos higiga minema. Kõigil on raske ja kõik on väga toetavad ja mõistvad, hea on tööd teha.
Kogu Porvoo mattub magusate lõhnade alla, vaatamata sellele kuumusele. Pühapäeval jalutasin läbi Roosipargi linna ja ei saanud aru mis ja kus nii magusalt mee järele lõhnab?! Üle tänava ehitis, pärnasid pole, roosid on ilusad aga ei lõhna...Siis alles tabasin ära - valge ristik! Kodus meil ikka tuli luha pealt see magus mesika lõhn, nüüd seda enam pole, aga siinne ristiku lõhn on ikka midagi harukordset. Ja seda valgeristikut on paljudes kohtades, haigla juures ka. Ja muidugi uppub kogu Porvoo roosidesse ja kibuvitsadesse, õisi on ikka nii tohutult et tundub uskumatuna.Vanalinn on turiste täis, istusin pingil ja kuulasin lihtsalt hispaanlaste juttu, muidugi midagi aru ei saanud aga tundub et kui seal maal oleks siis ikka õpiks keele üsna ruttu selgeks, no nii laias laastus sest grammatika olevat keeruline.
Lilli tütar helistas eile, küsis veel nende Ivo tulumaksu asjade kohta. Jutustas et Lillil oli Ivost ikka väga hea mulje jäänud ja temal ka, et Lilli oli kohe pikalt jutustanud kui meeldiv noormees Ivo oli ja teda kiitnud. No seda oli ikka väga meeldiv kuulda.
Ja hea ka veel see, et Sanna saatis eile sõnumi ja tahtis tööpäevi vahetada, et siis ta saaks 4 päeva vabaks. Ma just ise mõtlesin talle seda vahetust pakkuda et siis järgmine kord ise nii 4 vaba saada. Ja siis tema ise tänas ja vastas just et kui mul vaja siis tema aitab mind. Nii jube hea on töötada selliste inimestega, kes on normaalsed ja mõistvad.
No egas muud kui loen veel veidi ja lähen magama, vast ikka homme annab jahedamat ilma, siis sõidaks kuhugi vee äärde või istuks eestlastega terrassil. Evi ka kohe oli nõus. Ajaks juttu veits.

soome suvi ja eesti maasikad

No nii, polegi kõige hullem pilt, näitab meie Porvoo rannapromenaadi ja selle koha lähedal ma elangi, jõe äärde on minu majast ainult üks lühike tänavavahe. Pildil paistab kõik rahulik, tegelikult on praegu ikka suvi täies hoos ja kõik mõistusega soomlased puhkavad ja linn on rahvast üsna tühi, seevastu jõel aga käib vilgas sebimine ja paate-purjekaid on ikka vesi täis. Nagu rannarahvas kunagi, tullakse paadiga linna poodi toitu ostma, lapsed, naised ja koerad kaasas, et siis suurte toidumoonakottidega jälle mökkidesse naasta.
Kuna mul eile normaalajal töölt tulek jälle ära nulliti, siis täna valmistusin tõsiselt oma huve kaitsma ja ellu viima ja kasvõi läbi kinniste uste õigel ajal lahkuma. Oh kui palju takistusi jälle ette tuli, aga ületasin kõik ja teatasin viisakalt et mu tööpäev on läbi ja tulin tulema. Jõudsin napilt bussile, buss oli palav nagu sõitev saun, terve päev on tohutu palavus ja tuulekübetki kusagil pole. Oli küll selline tunne et äike tuleb, aga siiani kõik vaikne ja päike kuldab tuuleta maad.Mujal lähikonnas olevat sadanud, ainult mitte meil.
Imelik, polnudki nii väsinud, no oli ka üle tüki aja kergem tööpäev, ja kuigi aega jäi üle mõtlesin et lausa enesetapmine oleks sellise padukuumusega hakata vabal ajal aknaid pesema.No ja varsti piipar kutsus ja oli jälle vaja tegevusse asuda.
aga linnas vaatasin et silkan Miljoonatorist läbi, niisama, et siis tulen läbi vanalinna tagasi toidupoodi. Miljoonas olid pooled lauad tühjad, jaa, suvepuhkus ka kirbukas. Jõeäärne kirp olla hoopis kinni, teatas Selma kes vastu tuli. Ostsin 2 CD kassetti, nagu selgus oli mõlemas 2 plaati, hind oli ka soodus, 40 senti kasseti eest ehk siis 2 tühja pudeli raha. Bob Marley ja iiri muusika, no vahel võiks ju kuulata.
No ja siis tagasi tulles ostsin Oslast endale kvaliteetjuuksehooldusvahendeid, olid küll mitte kõige odavamad aga lihtsalt oli selline tunne et võin seda endale lubada. Ja Citymarketi eest müüdi maasikaid. Müüja ütles vabandavalt et on ainult Eesti omi, et teised kõik läbi...ma siis jälle et ma just ostangi, et ise eestlane jne. Maitsesin ka, oli jumala hea ja tegelikult pole ma ammu nii magusaid maasikaid saanud, tõesti vääga head.Müüja seletas et neil on Eestis kasvatus, et kus...ja siis ta ütles et ei oska seda hääldada ja näitas karpi ja olid Suislepast!!!Hea vana Mulgimaa, kohe meenusid muuseumi aja välitööd Suislepas kus me Viiviga selle kunstniku, nnn nimi ei tule meelde, suvilas elasime ja kollases voodis magasin. Oh mõnus kollane voodi, ja õunapuud õitsesid ja kõik oli jumala tore. Pargis istusin pingil, kolmandat päeva on seal samal ajal see indialase või indiaanlase moodi mees, pudelikorjaja, ka istub ja valvab kui kusagil mõni pudel tühjaks saab. Jube kummaline tüüp, soomlane ta küll pole. Evi oli helistanud, helistasin talle vastu ja pajatasin pikalt mis mul seal haiglas on ja kui palju tööd. Ülle olevat ka ikka jube läbi, et ei meeldi ja raske on. Muidugi on, siin töötada pole kerge. Aga elada on lihtne, kuigi igav.nüüd söön kodus maasikaid ja varsti lähen ära magama, sest ikka väsinud olen ka. Aga kokkuvõttes oli täna hea päev, kuigi kõigi jaoks kahjuks mitte, üks tahtis võtmega veenid läbi saagida...Õnneks ma nägin ja andsin teada.

laupäevane

heihei