Taas haarasin sule 😀

   Vaat nüüd ei oskagi. Kui ikka nii kaua aega pole selle kribamisega siin tegelenud ja ajad need ju ei peatu vaid tõttavad aina tuhatnelja edasi siis ongi nii et minusugune eideke/vanur/pensionär ei saa tehniliste asjadega enam mitte kuidagi järje peale. Või no kas nüüd just et mitte kuidagi aga igasugu komistuskivisid tuleb aina ette ja häda ei hüüa tulles ja minul endal jälle pole hädas kellegi poole hüüda.Nii ma siis nüüd pusin siin oma elukest edasi sinna päris lõpliku lõpu suunas ja iga päev üritan halva mängu juures head nägu teha. Eelkõige ikka enda jaoks, sest seltskonda kellele mu nägu korda läheks ausaltöeldes enam ei ole. Pole sõpru, pole tuttavaid ja ausalt öeldes vist pole isegi vaenlasi. Sest vaen ja vihkamine on tunded, tunded aga nõuavad emotsioone. Aga mulle tundub, ja ilmselt see nii ka on, et minu väike tähtsusetu isik ei lähe siin maamunal küll enam ammu kellelegi korda. Kalev on ainuke kes mu kõrvale veel on jäänud, tema on minu heaks küll viimasel ajal väga palju teinud ja aidanud ja igasuguste inimestega igasugu asju klaarinud. See on uskumatu kingitus mulle, sest me olime pikka aega teineteise jaoks kadunud ja polnud mingit sidet. Palun vaikselt jumalat et seda viimast inimest ja kallist poega enam kaotama ei peaks.                     Enda jaoks oleks nüüd päris huvitav ja kasulik siia üles märkida need muutused mis vahepeal toimunud on võrreldes selle ajaga kus ma kirjutamise katki jätsin.