Heihei kusagil on öeldud et kui kirjutamisega endast kurbust välja lasta siis hakkab kergem. no kui sulle enam eriti midagi pole jäänud siis hakkadki selliseid asju uskuma. lihtsalt uskumatu on see kui halvasti viimasel ajal kõik asjad on läinud ja olnud ja paistab et lõppu sellel ei näe tulevat. või no võibolla ongi lõpp lähedal, ma ei kahtle selles enam sugugi ja kui see lõpp on k a sõna otseses mõttes kõige lõpp ja minu lõpp siis praegu on mul sellest ausalt öeldes ka üsna pohhui. sest no sellist haigetsaamiste jada nagi siin viimasel ajal on olnud pole ka mõtet kaua taluda ja juba väga raske on sellest välja tulla või seda õletada, isegi nii tugeval inimesel nagu mina olen. Ma ei oska tõesti üles leida neid põhjusi miks viimasel ajal mulle kogu aeg näkku sülitatakse ja seda just mulle kõige lähedasemate inimeste poolt. ma arvan et selliseid asju oleks väga raske positiivsetena tajuda ükskõik kellel ja see et mind süüdistatakse selles et ma nende inetustele rõõmsa näo ja meelega ei reageeri neil harvadel kordadel kui ma üldse oma olemasoluga meelde tulen ...ma arvan siiski et see ei ole minu viga või põhjus ei ole minus.