Wednesday, November 27, 2013

Üks päev novembris...





 November...
Täpsemalt 11. november, kui fotodelt vaadata. Peaks olema pime, sünge, porine, lägane ja vastik. Aga ei ole...
   Selle aasta november on nagu kingitus! Kulub ära ka, eriti mulle, ;) ! Kuigi mu sõbranna Ille ütleb et ``Kellele seda novembrit ikka vaja on``, siis ...no las ta ikka olla. Näiteks mina, novembrilaps, hahaa - ka kunagine oktoobrilaps, aga seda oleme ju tollal  kõik! Sügis on ja jääb minu lemmikaastaajaks, ja olgu ta siis see valmimisest pakatav kuldne sügis või juukseid peast rebiv tormisügis, ma armastan ikka. No vahel väga lühidalt ei armasta ka, aga see läheb ruttu üle. Mulle meeldib tormi trotsida ja ennast ületada, keerata nina vastu tuult, tõmmata kopsud õhku täis ja minna...Mulle meeldib see sume niiskus ja soojus, sametine pimedus, see meenutab alati sügisest Cholmley Parki Londonis...just see park on minu Londoni sügise võrdkuju. Ma tunnen siiani seda lehtede lõhna oma naha vahel...esimene kord Londonis, suures ja võõras Londonis...
Oh, sellest ajast on juba palju vett merre voolanud , ja ma ise mere äärde elama kolinud. Porvoo sügised on sama võrratud, aga siiski nii teistmoodi.
  sellel laupäeval, siis 11 . novembril 2013, paistis Porvoos päike , istusin haigla õues kiigel, kõndisin rohelisel murul ja hingasin soojust ...Oli nagu kevad, selline tunne et sinililled mu selja taga mäeveerul kindlasti võiksid õitseda. Õitsesid aga hoopis roosid meie akna all, neid on ka meie kohviruumist näha . UUed pungad on nii suured et iga hetk puhkemas, ja mu süda lausa lõhkeb kui lumi need enda alla mataks. Aga lund pole veel...



 Mulle alati meeldib laupäeval tööl olla, siis saab tulla hommikul poole 10ks, kodus kauem magada, siis saab bussiga tööle tulla ja teraapia poole akendest õhtuti kauneid päikeseloojanguid vaadata. Muidu ma õhtusel ajal tavaliselt sinna tiiba ei satu sel ajal kui päike puulatvade taha kukkuma hakkab. Aga see on alati nii kaunis! Päikeseloojang on tegelikult alati kaunis, ükskõik kus maailma paigas, arvan ma...Aga seda on nii raske pildile jäädvustada. Kergemini jäädvustub see hinge ja see ongi tegelikult palju õigem paik.




Ühtul bussilt tulles oli Roosipargis nii vahva sume soojus et istusin tükk aega pingil ega raatsinud tuppa minna. Vahtisin vastas asuvate villade poole, seal oli juba akendes jõulutulesid. Inimesed valgustavad  aknaid, väljastpoolt vaadates loob see nii hubase tunde pimeduse keskel. Nauditav.


Huvitav kaua seda soojust veel jätkub. Varsti peaks juba lumi tulema ja  porvoos elustub jälle iga-aastane muinasjutuline  Jõulumaailm. Ootan seda!



No comments: