Läksin rappa (rabasse).

 

 Vist oli see minu armastatud Toscana-raamatute autor  Frances Mayes, kes kirjutas et kui eelmises peatükis lebab kaminasimsil püstol, siis õige pea ilmub päevavalgele laip. Ei, siin ei tule juttu ei püstolitest ega laipadest. Aga, kui ikka üle-eelmises peatükis liiga palju ja sageli põhjuseta naerdi, siis pole midagi imestada kui sellele järgneb rappa minek. Ainult et mina läksin rappa (rabasse) täiesti selge mõistuse ja kindla sihiga. Nimelt tulin ma kohe Eestist puhkuselt paar päeva varem tagasi, et siinset sügiset pildistada, rohkelt seeni korjata ja oma lemmik-aastaaega nautida. Aga selle koha pealt läks küll veidi nihu, et siia kohale jõudes nagu sügist veel polnudki, päike säras ja soojendas ja roosipargis ajasid roosid aina uusi nuppe lahti. Aga värvimängu ikka jagus juba kuhjaga, ka rabas. 

   Ei oskagi tegelikult täpselt liigitada, mille alla need maastikuvormid seal Joonasmäel käivad. Seal on muidugi päris palju kõrget kuusemetsa, igas mõõdus mände ja pinnas üldiselt pigem kaljune ja kivine. Uskumatu kui suuri ja kõrgeid kaljuplatoosid ikka on, mõnes kohas lähed nagu asfalti mööda, aga jalge all on jätkuvalt tasane kalju. Seda on aga küllaltki raske pildile saada. Ja siis neid igasuguseid huvitava kujuga kive, erinevat värvi ja erineva samblakattega. Aga kohati on maapind ikka üsna soine ja 

samblane. 

 

Kuigi aeg oli juba septembri lõpunädalas, leidus metsas veel väga palju mustikaid varte küljes. Tänavu oli ju taas jälle väga rikkalik mustikasaak, millest mina kahjuks oma jalamurru tõttu ilma jäin. Nii kahju , ja järgmine aasta küll midagi eriti oodata ei ole sest mustikavarred olid sel aastal nii marjadest tulvil et lausa nõtkusid vastu maad marjade raskuse all. Pohli aga oli vähe, ja kuna oli vihmavaene suvi siis jäid pohlamarjad pisikeseks ja kuivasid ruttu kokku. Muidu, pohlal ma isegi käisin, siis kui juba ühe karguga kõndisin. Aga marjad olid nii nirud et pikalt polnud mõtet küürutada. 

 

 Kuna kalendri järgi aeg juba sügises, aga endiselt suvesoe siis oli ka loodus omadega veidi sassi läinud ja mitmes kohas märkasin hämmastusega et pohlad olid hakanud teistkordselt õitsema! ja lausa massiliselt. Omamoodi oli seda kurb vaadata - milline pillamine, ja neist õitest ei kasva ju kunagi marju ...Looduse uperpallid. 

 

 Siis need pisikesed punased marjad, kohati oli neid ikka hästi palju. Need pole piibelehe marjad, ma ei teagi nende kirjakeelset nime. Aga minu vanaema nimetas neid `´leselehekesteks`´, taimel on selline südamekujuline leheke ja selle kaenlast kasvab valgete pisikeste õiekestega õitekobar. Hästi tagasihoidliku, peaaegu olematu lõhnaga armas lilleke. Vanaema armastas neid väga , ja neid kasvas meie maja juures kuusikus Setumaal. Lilled minu lapsepõlvest...

Kivisid ja kaljurünkasid oli seal Joonasmäel küll igasuguse kuju ja värvusega, neid oleks võinud pildistada lõpmatult...aga nagu alati, sobimatul ajal sai kaamera aku tühjaks. Ja vihma hakkas ka tibutama, kuigi siinsed inimesed on välja uitama tulles alati sobivalt riides (minu poolt palju naerdud tuulejoped ehk `´tuulipuku`´) nii et selline tibutus kedagi rajalt maha ei võta. Muide, kui ma seal oma kaameraga rändlesin siis igal pool teedel ja radadel, mida siin on rohkesti, kohtasin ma loodusnautlejaid-tervisejooksjaid koos koera, kahe koera või seltsilistega. Kohe rohkesti inimesi suure metsa sees. Isegi meie haigla lasteosakonna juhataja rühkis ühel rajal. Vahetasime naeratuse ja tervituse, aga kui ta minu käes kaamerat märkas siis lisas kiirust, ;) !

 

Mulle väga meeldivad igasugused samblad ja samblikud, mis sest et ma nende nimetusi ei tea. Erakordselt huvitava kuju ja faktuuriga. Ja mitmes kohas kohtasin ma sellist kohevat paksu samblavaipa  nagu oli meieoma soos kus me vanaisaga käisime `´sammalt lõikamas`´. Minu vanaisa oskas küll igasuguseid täid teha, ja oli oma oskuste poolest tunnustatud töömees . Tema oskas ka palkmaju `´üles raiuda`´, ja just sinna palkide vahele topiti ju soojapidavuseks sammalt. Tavalist soosammalt, mida me hobuvankriga käisime soost toomas. Vanaisal oli selline pika õhukese teraga saag millega ta saagis samblast neljakandilisi `´pätse`´, siis nagu plokke, mis ehituse käigus parajates peotäiteks laiali muditi ja palkide vahele topiti. Mina oskasin seda tööd, ja kui vanaisaga ehitustel kaasas käisin sain mina sammalt sinna palkide vahele toppida. Ühtlase kõrgusega ja tihedalt. 

 

Ma oleks seal metsas veelgi ringi tuuseldanud, aga kuna kaamera sai tühjaks siis otsustasin tänaseks lõpetada ja koju minna. Aga  oh mis kaunis seal küll oli! Olin oma rappa minekuga igati rahul ja kavatsesin seda järgmine päev korrata. Nüüd võiks küll juba lausa välja öelda et elu kisub rappa, aga mis sellest!