Muidugi viivad kõik oma külalised vanalinna . Gämla Stan ehk Vana linn on Porvoo pärl, turistilõks ja koht mida Porvoos peab nägema oma silamga. Kuigi ma ise olen neid munakivisillutisi pidi kõndinud juba üle viie aasta ja tundub et kõik on juba mitmeid kordi nähtud ja pildistatud ja ikka ja jälle imetletud, siis ...tuleb tunnistada et siit leian minagi veel palju uut ja huvitavat. Tundugu see maitsetu plagiaadina , aga ma ei väsi kordamast et ma olen Porvoosse siiamaani kõrvuni armunud ega väsi imetlemast ega avastamast seda ajaloolist, maalilist ja endas igal sammul nii palju peitvat vanalinna. Lihtsalt nii palju uut avaneb ja saab teada kui veidike uurida ajalugu, muistendeid linna kohta, sisse astuda õuedesse ja kiigata nurgatagustesse. See on muidugi igaühe suhtumise küsimus, kes kuipalju näha ja uudistada tahab. Turistid tuuakse bussiga kesklinna, jalutavad Välikatu butiigid läbi, tatsavad Raatihuonetoril ja pildistavad kirikut, ostavad Runebergi poest kommikarbid kaasa ja kogu lugu. Muidugi ei saa seda neile ka pahaks panna, nad on ju turistid. Aga mina elan siin!
Olin kohe külaliste vastuvõtuks nii hoolega valmistunud et toonud raamatukogust raamatuid Porvoo ajaloo ja kujunemise kohta ja muidugi ennekõike oli see lugemine huvitav mulle endale. Nüüd oli omakorda tore vanalinna noortele näidata. Ivoga muidugi oleme siin läbi käinud kõik need kohad ja seda igal aastaajal. Teelele oli kõik uus ja eriti huvitasid teda kui käsitööinimest just need butiigid mis kunstkäsitöö ja rõivastega kauplesid. Ta pildistas hoolega ja talletas nähtud häid ideid. Ivol oli juba ette kavas ühte oma lemmikpoodi Teelele näidata ja see uhke butiik meeldis meile kõigile .
Kuna Teele oli kusagil, ilmselt City Marketi seinal, silmanud jahutatud kohvi reklaami, siis tekkis soob seda osta ja proovida. Kuna õhtu oli palav ja enne olime Külalissadamas mingil keskkonnakaitse üritusel mekkinud Porvoo kohalikku lagritsat mis teadagi janu tekitab, siis oli külm jook igati teretulnud ja maitses hästi.
Kavatsesime Teelele ka kuulsat Helmi kohvikut näidata ja seal Porvoo ainulaadset Runebergi kooki süüa, aga kuna meil kellelgi koogiisu polnud ja õues olla tundus mõttekam kui sees istuda, piirdusime vaid sellega et Ivo tegi sissekande külalisraamatusse ja mina suhtlesin kohviku legendaarse butleriga kellest seal sihuke võluv kuju on. Tollel auväärsel härral on nimi ka, oli vist Helmer.
No comments:
Post a Comment