Monday, July 29, 2013

Kiikan sisse väravast ja vahin üle aia.



Vanalinnas on igal sammul õueväravaid, mis nagu kutsuksid end avama ja sisse kiikama. Mõned väravad ka avanevad ja kiigata saab, paljud on lukus ja paljudel napisõnaline ent lõplik tõdemus - Private.
   Mina olen aga just selline uudishimulik kes tahaks hirmsasti teada mis seal suletud väravate taga toimub, kes vahib aina sisse lukuaukudest ja katkiste plankude vahelt ja üle aia. Leidub palju huvitavat. Mulle väga meeldivad igasugused laokil aiad, vanad tühjad majad, räämakil õued jne. Selline romantiline korralagedus. Samas just näiteks Estis olles aga riivab väga terevalt silma teistmoodi räämakus, mis on tegelikult lohakus ja hoolimatus ja räpakus, mida mina ei lubaks seletada vaesusega.
   Kiriku poole üles minnes on üks roosa õuevärav, milletaga avaneb justkui lapike endisaegset Porvoot, tundib nagu aeg oleks seal teispool planku hetkekes seisatunud ja ajamasin siis tagurpidi käima hakanud. Siin on kõik vaikne, rahulik, intiimne. Kass magab päikeselaigus, liblikas lendab laisalt õielt õiele justkui kaheldes kas täna üldse tasuks tiibu lehvitada või võiks need puhkeasendisse kokku voltida ja lihtsalt niisama elu nautida. Varjulisel välistrepil istuvad kaks vanatädi ja joovad kruusidest midagi ja vestlevad tasasel häälel. (Ma ei tihanud neid pildistada, sest olin ju hoovi tunginud luba küsimata. Küsimise peale ütlesid nad et õue võib pildistada küll). Siin õues pole liivatatud  aiateid ega nööriga sirgeks mõõdetud lillepeenraid. Siin valitseb looduse heldekäelisus ja laseb lilledel õitseda , umbrohul laiutada ja vanadel õunapuudel kiduraid õunavinne kasvatada. Siin pole tegutsenud (õnneks!) usinat aednikku kes planeeriks, mõõdaks, välja juuriks ja aiakääridele valu annaks. Mina muidugi ei tea, võibolla on siin sada astat tagsi vägagi planeeritud ja lõigutud, lihtsalt nüüdseks on nood inimesed juba vanad või lahkunud, ja saab ka niisama  hakkama ja emake loodus ja issanda päike annavad ikkagi oma helde panuse. Hea on seista siin seespool aiamüüri ja seda laiska rahu endasse imeda. Justkui polekski 21. sajand, tavaline nädalapäev ja aia taga ei sõeluks igasugu ilmamaa turistid valjult võõraid keeli rääkides ja fotokaid klõbistades.
  Meenub et kunagi ammu, kui noorena tihti Moskvas käisin, oli mul seal laus akesklinnas, vist Kalinini prospekti alguses, üks samasugune salaõu. Nagu killuke ajaloolist Moskvat, mis meenutas ühe vene kunstniku nostalgilist maali `´Moskva õueke`´. Keset suurlinna, Kremlist mingi 20 minuti jalgsimatka kaugusel, oli keset suuri uhkeid kivimju selline vaikelu elav tagahoov. Ma ei jätnud kunagi sinna sisse astumata, kui Kalininit pidi üles poole läksin. Loodan et Tartuski selliseid õuekesi veel leidub, vahest ehk Supilinnas või Karlovas, ja loodan et need veel kauaks linnapilti jääksid ega uusehitistele ei peaks ruumi tegema. Liiga palju on juba hooletult buldooseriga kokku lükatud ja lihtsalt maha lammutatud seda olmekultuuri mida me ka kõige kirglikumates soovides enam kunagi tagasi ei saa.



 Aga siin õues, nii uskumatu kui see ka ei tunduks, kohtab märke inimeste toimingutest siin ja praegu. Pole pelgalt kuliss, kohal on ka näitlejad! Siinseal vedelevad laste mänguasjad, uudishimuliku näoga piilupart on rohu sees kummuli justkui ootamas et väikesed käed teda siit keelatud moel räästaalusesse veetünni ujuma viiks. Toele asetunud jalgratas - keegi on möödaminnes korras uudiseid tooma astunud, et kohe-kohe kleidisaba lehvides linna poole edasi sõita. Kaasaegsed kurbade silmadega autod ootavad alistunult rühikaid ärimehi, kes mobiili kõrva ääres hoides ja sellega seadust rikkudes büroodesse tähtsaid asju ajama sõidaks.
   Klõpsin oma pildid, seivin selle laiskmagusa suvehetke sügavale enda sisemusse ja tatsan värava poole. Tädid on oma kruusid tühjaks joonud ja maja sisemusse kadunud. Ainult laisk liblikas vahib mind ühe silmaga, justkui küsides - so what?
   Värava taga satun otse lõbusalt sädistavate jaapani turistide parve, kes keset munakivisillutist püüavad üksteisest kiriku torniga fotodele jäädvustada. Tänapäevas, tänases päevas.

No comments: