Tipi, meie fasaan , ja muud loomad.

Eile sehkendasin jälle hommikul kodus ringi, kuna tööle oli vaja minna alles kella 10ks ja siis tundus et hommikul on hästi palju aega kodus niisama olesklemiseks. Laupäev on selle poolest tore et saab kauem magada aga tööle saab sõita bussiga. Pühapäeval algab töö samal ajal, aga siis buss ei käi ja jääb üle vaid jalamees olla.
   No jõin siis oma hommikukohvi ja pidasin igasugu plaane kuidas ja mil viisil tööle minna . Üks variant oleks olnud minna keskväljakule, käia poodides ja siis bussiga tööle sõita. Teine variant oleks et poodi mitte minna (tegelikult mul osta midagi vaja polnud)  ja kodu lähedalt bussi peale minna ja tööle sõita. Ja kolmas variant oli et ennast kohe hästi tublina näidata ja jala tööle minna ja fotokas kaasa võtta ja vaadata kas midagi kaamerasilma ette jääb. No ja kuigi ma püüdsin ikka ühe silmaga kogu aeg kella poole piielda, selgus äkki endalegi suureks imestuseks et igasugune bussivariant jääb ära kuna kell juba oligi niipalju et oleks pidanud kohe uksest välja astuma selleks et bussile jõuda. Imelik et ma juba kaks viimast päeva kellaajaga segaduses olen. Mina, kes muidu funkab hommikul tõesti nagu kellavärk - minuti pealt üles, arvuti lahti, kohv käima, jne, jne. kuni ripsmete värvimiseni ja uksest välja astumise aeg on täpselt 7.00-7.03. Ja seda juba 5 viimast aastat. Aga reede hommikul juhtus siis esimest korda !!! et jäin bussist maha. St buss keeras peatusse just samal momendil kui mina  oma tänavast välja jõudsin, ja kuigi ma kuupiletiga vehkisin ei jäänud ta mind peatusse ootama vaid sõitis vurinal edasi. Mingi uus bussijuht nagunii, minu liini kauaaegsed juhid teavad mind  ja et ma haiglasse sõidan, ja mulle tehakse eeliseid näiteks sedamoodi et saan suvalises kohas bussile ja maha. Aga vaat nüüd ei saanud ja egas muud kui kõndisin kähku turuplatsile taksopeatusse. Taksojuht oli minu saabumise üle tõesti õnnelik, kohe ütleski et oh mis õnn kui sa tulid! Hahaa, nojah, eks mullegi oli õnn et tema seal passis, üldiselt siin saab kesklinnast alati taksosid ilma ootamata. Juht oli hästi jutukas ja meil läks kohe teema poliitika peale. Võrdlesime soome ja eesti tulumaksusüsteemi. Enne kohalejõudmist tegi taksojuht mind veel targemaks sellise elutõega et `´Soomes jääb alati vee peale kui sul puust pea on!`´Selle teadmisega ma siis seal psühhiaatriaosakonna ukse ees välja ronisin, et puu- ja muu-peadega tegelema hakata. Eks soome sotsiaalsüsteem tegelikult soosib küll igasugu puupäid ja muidu saamatuid ja õpitud abitusega loodreid üle mõistuse, tublid maksumaksjad lasevad neil muretult hällist hauani midagi tegemata oleskleda ja rõõmsalt vilet lüüa.

   Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...vaid hoopis, et kui ma laupäevahommikul õuest välja astusin avanes kodutänaval selline pilt. Nagu ülevalpool näete. Keset teed seisis faasan, ehk nagu soomlased ütlevad, fasaani. Suvel liigub neid siin rohkem ringi, talvel olen vaid paar korda näinud. Ei saa mina aru kus nad elada võiksid, ons neil pesa või urg või mis kodu. Igatahes külma nad ei pelga , kuigi eile mingi 4 kraadi pakast ehk oli. Mina muidugi olin fotoka ettenägelikult kaasa võtnud ja lootsin et kuhu sel linnul siin ikka minna on, et küll ta pildile saan. Aga kui lähemale astuma hakkasin, pani tiivuline jooksu ja küll tema juba teadis kuhu kuuse alla kiiresti ära kaduda. Igatahes läinud ta oli. Kui tagasi keerasin et haigla poole suunda võtta,  sättis üks vanem papi just fotokat palgesse. Mina siis kohe juttu tegema, et just praegu oli siin faasan ja peitis enda kusagile siia lähedusse ära. `´Aijaa, se on meidän Tipi-fasaani, `´ütles papi. No et oh jah, see on meie Tibi-faasan, pidi elutsema siin hoovide vahel ja et ümbruskaudsed panevad talle õuedesse toitu ja Tibi on nagu kodustatud lemmik. No ja kohe ma nägingi et kuuse alune lumi oli igasugu teri ja linnutoitu täis. Mina siis olin tahtmatult häirinud Tipi hommikueinet. Meie Tipi (soome hääldusega siis Tibi), nojah, mina nagu ei teadnudki et koos selle tänava üürikorteriga sain omale  ka osaluse faasanist...No juhtub, tore igatahes.
Teises tänavas on maja mille hoovis on ka palju linnumaju ja kus eelmistel aastatel alati puudel kolme oravat kohtas. Neid oli alati kolm, aga ükskord olid nad kahekesi. Nad lippasid julgelt autoteel ka, ...liiga julgelt...Mina hakkasin neid Orkudeks kutsuma selle Reio Mäki jutustuse järgi, ja ikka viisin orkudele pähkleid või küpsist . Viimasel ajal orkud nagu juba tundsid mind, aga alati ei läinud nad pähkleid võtma enne kui mina juba kaugel olin. Ja nüüd pikka aega pole orkusid olnudki,  -kuni tänaseni. Üks orku, ja ta oli nii aktiivne ja jooksis peenikestel okstel ringi ja tegi hüppeid ja raputas mulle lund silma kui teda aparaadiga jahtisin. Ja tegi muudkui vahepeal oma orku-häält, mingi tsikk-krikk või niimoodi. Tuleb aga pähklid jälle tasku panna. Seal okste sees ülemisel  pildil võib hoolikalt otsides orku üles leida.

   Orkude juures on üks väga toredasti lumine aed, see on mingi hekk kuhu lumetupsud nii kenasti peale on jäänud. Kohati nagu oleks valendavad kirsiõied, aga tegelikult lumetupsud. Loodus on ikka imeline. Sellel aastal pole meil veel korralikku härmatist olnud, aga no ootame, talv veel jätkub.