Joulu, joulu!

Jõul hiilib ligi, esimene advent juba möödas ja teine tulekul. Nii kahanebki see jõulu ootuse aeg, mis minule meeldib palju rohkem kui jõul ise. Just see algus on nii tore, kui marketites ja poeakendel hakatakse üles panema jõuluteemalisi kaubapakkumisi ja ilmuvad esimesed kolmnurga-küünlad akendele jms. Porvoo oma väikeste puumajade ja kitsaste tänavatega on jõuluks nagu loodud, terve detsembri elame siin nagu jõulumuinasjutus, ja nii ilus on igal pool. Turistid vahivad, suud ammuli, jaapanlastel lähevad kohe pilukil silmadki ümmargusteks. No nendel juba miskit sellist ei ole seal oma kaugel Jaapanimaal!Vanalinnas püüavad poekesed üksteist üle trumbata vaateakende kujunduses, jõululilli ja kuusevanikuid ja küünlaid on igal pool. Mulle nii meeldib kui need suured väliküünlad kohvikute treppidel põlevad, elav tuli meelitab tõesti sisse astuma.
Inimesed on kuidagi enam õhinal, ostetakse laternaid, jõululilli, küünlaid. ja paljudel on riietuses midagi punast, kas sall, müts, punane jope või päkapikumüts. Ja just täiskasvanutel, mitte lastel. Ja siin nagu ei märka seda jõulusurvet, mida sundostlemine ja kingituste valimine pidavat kaasa tooma. See ehk kuulubki ikka rohkem ameerika hiigelmarketite juurde ja nad ise meelsasti õhutavad seda a la igaühele midagi odava krääsa kokkuostmist. Ja siis terve jaanuari veetakse seda kingitud krääsa kaubamajadesse tagasi, sest tõesti-tõesti, keegi ei vaja ju korraga seitset karumustriga pidzhaamat igal aastal! Epp Petrone on sellest oma Ameerika-raamatus kirjutanud ja olen temaga täitsa päri.Kingitustele pidavat isegi hinnasildid külge jäetama, et siis on lihtsam neid kauplustele tagasi parseldada...oh jeerum!... Ja need armsad jõulupaberid, mis alul hoolikalt kingikarpe katavad ja siis hiljem masohhistliku kirega katki käristatakse...Mulle nii meeldib kinke rahulikult lahti harutada, see nagu ju pikendab seda magusat ootusaega, ja mina olen ka üks neist kes triigib sirgeks ja hoiab rullikeeratuna alles kauneimad kingipaberid. Ja mis selles siis halba on?
Sellel aastal kujunevad jõulud vist elus esimest korda sellisteks et veedan need üksi siin Porvoos, loodetavasti saan tööl olla sest üksi siin vabapäevana oleks jõul küll üsna kurb. Kui kõik õnnestub, on Ivo selleks ajaks Hollandis ja Kalev ju nagunii Tallinnas, ja Nuuksukene puhkab kodumail Tartus. Jõulu ajal on haiglas tööl olla vahva, kõik on vaikne ja rõõmus, see on kuidagi selline eriline aeg kus hooldajad ja haiged tunnevad erilist ühtekuuluvust, kaovad piirid kes kelle jaoks kohal on. Seda on tore läbi elada.
Praegu sajab akna taga laia lund, päikest täna ei näe, ja varsti lähengi välja et natuke värskes õhus kõndida ja jõulumelust osa saada.
Pildid pärinevad eelmiste astate jõuluajast siin Porvoos.