Tuesday, February 4, 2014

Kalev ja Ramoona tulevad külla

Kuigi lund ikka veel polnud, ei muutnud Kalev oma otsust  külla tulla kuna põhjusi oli küllaga - meil olid mõlemil olnud sünnipäevad kus me polnud saanud koos olla,  jõulud olid tulekul  ja meil on Kaleviga saanud  toredaks traditsiooniks enne jõule koos Home Alone`´i filmi vaadata. No lihtsalt see on selline tore ettevõtmine, koos vaadata mingit armsat filmi mis ammuilma juba kõigile pähe kulunud. Tähelepanuväärne on veel see, et Home Alone film,   oli ehk üks esimesi  kinoskäike mis ma lastega koos tegin. Kinoks oli tookordne Saluudi kino  Tartu kesklinnas, restoran Volga läheduses. Ma isegi ei tea kas seda kino praegu enam eksisteerib, seal majas on olnud remont ja tehtud ümberehitusi. Igatahes aasta oli vist mingi 2000 , Kalev võis olla 5 ja Ivoke 2 aastane, meil olid uhked ja väga head  kohad teise korruse looshis ja kõik olime ettevõtmisest elevil. Mäletan et Ivokene oma kombekas  istus mul süles, eks tal hakkas palav ja väsinud ka, nii et tema muutus õige pea mu käte vahel selliseks raskeks, toetas pea mu rinnale ja vajus mõnusasse unne. Kalev ikka vapralt vaatas, aga kui nüüd sellest räägime siis ta tagantjärele mäletab vaid kinoskäiku, filmist ka üht-teist kohta. Nii et igati kasulik on nüüd seda filmi iga aasta koos vaadta, nüüd vaid selle vahega et kui keegi tukastab siis ilmselt
 olen see mina...


Juubelikingituseks sain väga armsa kella, mis minu väärtuslikku aega nüüd toas vaikse tiksumisega mõõdab. Tiks-taks, tiks taks räägib see mulle. Aeg on ju kallis, ja aina tuleb meeles pidada et meie aeg on mõõdetud, seda pole lõputult . Seda tuleb hoolikalt kasutada.
   Kui mulle ulatati suur kuldses pakendis karp pidin ma ära arvama mis seal sees on. No lihtne ju!
P.S. Praegu hetkel kui ma seda siin kirjutan ja endale köögist kohvi ja praemuna toon, vaatasin aknast välja kuidas vastasmaja ees peatus takso. Taksojuht tuli autost välja ja jäi maja esiukse juurde ootama. Varsti väljus sealt kasukasse riietatud hallipäine proua, siis reisija. Taksojuhi käevangus kõndis ta autoni, kus talle tagumine uks avati. Taksojuhi abistavate liigutuste toel hakkas proua sisse istuma, aga siis mõtles ikka ümber ja osutas esiistet, et istub sinna. Uks avati, proua takseeris asja, istus juba peaaegu istmele aga siiski mõtles ümber ja astus välja.Ja otsustas ikka tagumise istme kasuks. See sobis ja sõit võis alata...  Kõik see toimus muidugi proualikult mõõdetud soliidse aeglusega. Ma juba siit akanast peaaegu tajun et kindlasti on see proua rootsikeelne. Rootslased on ikka selline enam härrasrahvas kui soomlased, eriti mis prouasid puudutab. 
   Nii. Tagasi kingituse juurde. Armulikult anti mulle vihjeid, et karbis leiduv ese on seotud Londoniga. Juhhei, milles küsimus, nagu mu Londoni sõber Valdur armastab öelda. No kui ma ikka nii juhm olin et midagi nagu arvata ei osanud, tegime paki lahti ja sellest ilmuski välja see armas rooma numbritega ajanäitaja. Tema sihverplaadil ongi kiri London Edinburgh Clock. Nüüd seisab ta siin mu ees arvuti kõrval ja vaatab pealt kuidas ma temast kirjutan. Ja mõõdab mu aega, mul täna vaba päev...
Veel sain kingituseks armsad jõulutulukesed mis mul siiani lambi küljes põlevad, ja rohelised jõulukuuse ehted, munakesed. Kuna mul kuuske polnud, jäidki need üles riputamata. Eks järgmisel aastal, siis vast ongi rohkem jõulumeeleolu ka...

Siin pildil on ka need küünlajalad mis Ramoonale eelmine kord külas käies silma jäid . Ja kuna need meeldisid siis oli mul lihtne mida neile jõuluks kinkida. Needsamad küünlajalad. Selliseid müüdi Sokoses, aga kui ma ostma läksin selgus et mingit pakendit küünlajalgadel pole ja need ulatatakse mulle kas kilekotis või kingakarbis. Tore küll!  No ja siis ma otsustasin ise karbi meisterdada ja järjekordsele ostule minnes selle kaasa võtta, et klaasist esemed ikka tervelt koju ja edasi Eestisse jõuaksid. Aga kõik ei läinud seekord ootuspäraselt...


Tegime pilti ka , uus pereliige kell meie seltsis!
Kalevi ja Ramoonaga käisime ka muidugi vanalinnas, aga ilm meid seekord ei soosinud, oli pime ja vihmane ja nii leidsimegi et hoopis mõnusam on niisma kodus lebotada, üksteise seltsi nautida, veini juua ja telekast filme vaadata. Üks õhtu oli meil Mr. Beani maraton, Kalevil olid arvutis kõik Beani filmid ja siis muudkui vaatasime ja naersime, naersime ja vaatasime. No kuigi ammune tuttav, aga ma polnud paljusid osi näinud, ja no Beani naljad lihtsalt on ikka nii naljakad.
Pühapäeval otsustasid noored minna Porvoo noobleimasse restorani lõunatama. Sinnesse, mis on nelja tärni restoran ja pälvis aasta ühe parima veinikaardiga koha nimetuse. See asub uues kultuurikeskuses, on kauni vaatega Porvoo linnale ja alati suurtest kalaasakendest möödudes on seal palju külastajaid. Ma juba ette kahtlustasin et kas seal ilma ette tellimata kohta saab, aga ilm oli nii halb et vb tõesti õnnestub. No Kalev muidugi mõtles ikka et me koos sinna läheme, aga kuna mul olid just juuksed värvuse kaotanud ja uut värvi pähe panna polnud jõudnud, ei tundnud ma ennast sellise koha jaoks küllalt siledana. Otsustasime et liitun nendega järgmine kord, siis kui nupp siledam  on. Et mingu nemad seekord kahekesi. Et pärast saame linnas kokku.
   No tegelikult oli mul asjaga hoopis oma plaan, nimelt olid mul Ramoonale mõeldud paar pisikingitust pakkimata ja nüüd otsustasin ma ka selle  endameisterdatud  küünlajala-pakendi kaasa võtta ja kingi ära osta. Siin on selles mõttes jõulu ajal hea et suurtes kaubamajades on tasuta pakkimise teenus. Nii et saad ostetud kauba kohe lasta sobiva paberi sisse pakkida.
Aga täiesti ootamatu üllatuse osaliseks sain ma , kui see koht kus mu mitu korda imeteltud küünlajalad letil seisid, nüüd täiesti lagedaks osutus! Nojah, eks need olid teistelegi meeldinud. Nüüd siis oli mul spetsiaalselt mõõtude järgi valmistatud ja vooderdatud kaunis karp, polnud aga mida sinna sisse panna! Perkele! Ma olin kui peata kana.
Teine eesmärk oli veel, nimelt otsustasime nii et sel ajal kui noored Sinne roogasid ja veine proovivad, laulan mina Porvoo kirikus kauneimaid jõululaule. Kirik oli nii rahvast täis et istuti isegi treppidel ja põrandal, aga sellest kirjutasin ma eelpool ühes postituses.
Kui nüüd vanalinnas kokku saime, pajatasin ausalt oma luhtaläinud kingiostu asja ära. Ma siis tegin ettepaneku et vaatame vanalinnas ringi, ehk leiame midagi muud  kingiks sobilikku.
 Vanalinnas oli rahvast ja turiste, vihma sadas ja miljöö oli küll suht mitte-jõululik,  nagu mingi vale-sügis.












Aga nagu piltidelt näha, kõik on rõõmsad ja õnnelikud.Ja selles mõttes läks ka hästi, et Sokoses ringi jalutades leidsime kingituse, mis küll eriti Kalevile elevust pakkus. Nimelt see nn. päevavalguslamp ehk energialamp, mis pimedal ajal energiat annab. Meil haiglas on arstidel ka sellised oma töölaudadel, ja nagu kuulda on paljudel soomlastel neid kodudes, ja kohe mitu. No mina olen ka mõnikord istunud haiglas selle lambi all...aga peab ütlema et energialaengu asemel on mulle hakanud uni peale tikkuma. :)
Aga no võibolla peab tihemini istuma. No igatahes Kalev oli õnnelik, ja kui olime ka müüjalt veel soovituse ära kuulanud, just et mis firma toodangut eelistada ja tervisekaitse uuringute seisukohad jne, ostsime ühe lambi ära. Ja kuna Kalev seda kohe kodus proovida kavatses, säästsime ka pakkija.neiut ja ei hakanud teda kingituse pakkimisega piinama.
Nüüd hiljem on Kalev oma lambist ikka veel vaimustatud ja laseb sellel ennast energiaga sööta. Ja see valmistab mullegi rõõmu. Aga ma pakkusin välja et ostan samasuguse lambi ka Ivole, siis Ivo jäi üsna ükskõikseks. No eks näe, Kalev arvas et Ivo saaks tema lampi kodus proovida ja siis otsustada kas endale tahab või ei. Isegi mina hakkasin arvama et üks selline lamp võiks minulgi pimedal ajal laual seista... 


No comments: