Jõulupimedus.

 

Jõulud tulid aga lund ei tulnudki. Algul oli ikka veel lootus, kõik lohutasid üksteist et oh , küll ta veel tuleb, aega ju veel on. Ei tulnud õiget esimest lund, ei teist lund ega jõululund. Ainult vihm ja pimedus, sekka tormi mis oksi puudelt maha kiskus ja mööda katuseid kolistas.
   Mul oli kogu aeg tunne nagu lapsel kes veel ei oska Jõuluvanale kõrvu liigutada. Ainult et minul puudus kõrvaliigutamise oskuse asemel see valge ollus mis kõik koleda sügissopa kinni katab ja ümbruse ja südamed helgeks teeb. Lumi. Lugesin aga  päevi jõuluni, lootsin hommikul ärgates et äkki on maa valge...Aga kunagi ei olnud. Oli kas selline soe ja niiske pimedus mida ma Londoni puhul siiamaani armastan, või vastik vastu aknaklaasi rabisev vihm. Olgu Londoniga nagu on, seal pole Jõulude ajal kunagi lund, nood ei oska tahtagi ja hea kui lausvihma ei saja. Londonis aga paistab tihti , väga tihti päeval päike. Ka enne ja pärast tugevat vihmahoogu. Aga siin põhjamaal, Soomes , no Jõulumaal, hahaa kuigi Porvoo pole nüüd mingi Põhjanaba, kaugel sellest - siia käib lumi ja talv ja valge maa!
   Endalegi tundus narr ja kummaline, et võib taga igatseda midagi nii tavalist kui lumi. Lumi, häh, ka mõni asi. terve elu  on ta tulnud ja läinud...Ma ei kujuta ette kui suur protsent maakera elanikest pole kunagi, mitte kordagi elus mingit lume näinudki, ja ei oska sellest midagi arvata. Nende õnn, ma ütlen. Nojah, neile jälle kukub apelsin suhu, aga mina võin läbi lume poodi astuda ja apelsine osta, vohh. Mulle sobib see hästi.

 

Ja lõpuks tulidki Jõulud, aga lund mitte. Keegi enam ei lootnud, ei rääkinud et küll tuleb. Soomlane on selle poolest rahulik ja kohandub oma ümbritsevaga nii rahumeelselt, et nüüd nenditi vaid fakti et sooh, see aasta siis mustad jõulud. No eks siin Lõuna-Soomes on seda ennemgi ette tulnud. Osatakse ja saadakse ka ilma lumeta Jõuludega hakkama. Aga mina ei olnud küll rahul. Mul olid juba Jaanipäeva aegu Ivo ja Teele siia kutsutud Lucia-pidustuste ajaks, mis on nagu Jõulude eelproov, kaunis Valguse püha. Lumeta ei pääse valgus mõjule, see pole see, kuigi siis on mitmel aastal just Lucia-päeval, st õhtul taevas olnud täiskuu. See on ilus ja romantiline ja tore, ja kallab oma valgust küll alla maa peale. Aga see pole see. See pole küünlaleegi vastuhelk valgelt lumevaibalt .

Porvoo on ilus iga ilmaga. Vähemalt minu silmade läbi vaadatuna. Aga kui sind on järjestikku mitmel talvel hellitatud härmas puude ja talvemuinasjutuga, milles ise saad osaline olla, siis ...sa tahad seda ikka ja jälle ja oled pettunud kui ei saa. Ma olen ikka terve aasta päris hea laps olnud, 60 aastaseks saamisega välja vedanud, ja nüüd ei anta mulle minu muinasjuttu !
   Püüdsin siis pilte teha sellest mida pakuti. Linna oli end ehtinud, veteranid kuuse püsti pannud (mis küll algusest peale viltune oli ja tuul seda veel viltusemaks kallutas), vaateaknad võistlesid omavahel kauniduse nimel ja kõik oli nagu alati. Ja ei olnud ka...

 

See on siis see lõbu mida pimedas hea teha on - käia mööda teiste inimeste akendetagust ja pilte klõpsida. Enese õigustuseks ja mõnede lohutuseks võin ma öelda et selliseid uitajaid on siis alati palju, nii turistide kui kohalike seas. Üldse  kohtab Porvoos tihti ja kõikjal fotoaparaadiga või telefoniga pildistajaid,  see on üks osa selle linna tänavapildist.