.JPG)
`` Aga eelmisest postitusest. Jaa, käisin minagi seda huviga mitmed korrad kaemas, et kas kommentaare on. Ja lõpuks olin juba ise sõna võtmas, kui keegi ei reageerinud. No see eesti vaesuse teema on veits selline...kisub poliitikaks. Hästi öelda midagi pole, halvasti ütlemine tihti nimetatakse vingumiseks. No siis parem juba vait olla ja eemalt vaadata. Vaat see vait olemine ongi minu arvates üks suur põhjus miks Eestimaal nii pikka aega midagi paremuse poole ei muutu. Tunnistan ausalt, et ma Eesti elust enam eriti palju ei tea, kuigi käin seal pea iga kuu - mind ei huvita, nagunii pole see keskkond kus mina elan, ja kodus käies püüan vältida kohalikku olmet niivõrd kui võimalik. Sest ma vist enam ei oska õigesti käituda ja saan alati piki pead , kui kuhugi valesse kohta oma nina pistan. Mäletan kuidas paar aastat tagsi rääkisin lastele imestusega kuidas mulle bussis jala peale astuti ja ei vabandatud. Mulle tundus see tõesti imelik. Lapsed kehitasid vaid õlgu...Lapsed - so minu täiskasvanueas pojad. Just hoolimatus kaasinimeste vastu ja ükskõiksus ja üleolek ja sallimatus on neid põhjusi mis mulle kodueestlaste juures nii vastukarva on. Näiteks soomepoole laevades - soomlased hoolitsevad alati selle eest et esmajoones eakad ja lastega reisijad lifti mahuks, ikka püütakse ennast koomale tõmmata et teistele ruumi teha, küsitakse mis korrusel keegi väljuda tahab ja tehakse talle tee vabaks. Tihti siseneb kaasmaalane lifti ja vajutab uksed su nina ees kinni, et uhkes üksinduses minema suhiseda. Miks on see nii? Kuna ise töötan ka lähes teenindussfääris, tundub siin maal olevat inimeste prioriteet teistele head teha, teiste vastu tähelepanelik olla, abi pakkuda ja samasugust suhtumist vastu saada. Naeratuse saatel. No igaks juhuks lisan siia nüüd et Eestimaa jah, on ilus ja armas ja täis keni ja armastusväärseid inimesi jne, - aga liiga palju on seal ka teistsugust elu, teistsugust suhtumist ja halastuse rauad on ikka roostes, mis parata. Võibolla mul pole õigus, ehk ma vaatan juba eesti elule nagu pealiskaudne turist, olen võhik (jah, tegelikult olin võhik juba Eestis elades!), teen kellelegi liiga. Aga ikka mulle tundub et hetkel on asi nii et - selleks et oma miinimumpalga juures ellu jääda, on inimesed nii väsinud olmemuredest, nii kinni oma pisukesegi sissetuleku küljes, nii piiratud et hoomata et kusagil mujal maailmas on hoopis teissugused palgad, teine elu ja võimalused. Aga kinni ollakse ka oma rutiinses mugavuses, minnalaskmises ja talupoeglikus orjameelses kannatamises. Need kes jaksavad ja elu laiemas perspektiivis suudavad näha, kolivad ( kasvõi mingiks ajaks) mujale, välismaale, ja need kes ei saa, ei oska, ei suuda - neile jääbki see miinimumpalga elu. Väike sissetulek, pidev kurnatus, Maxima odavletid ja kindlal kellaajal telekst tulevad seebiooperid. Ja kõige selle kõrval eksisteerib siiski õnneks ka õnnelik Eesti, kes teeb oma lemmiktööd, saab haridust ja inimväärset palka, elab kaunites kodudes, kasvatab keni lapsi ja reisib ringi.Ma ei ole sugugi seda meelt, et minge kõik ära välismaale , seal on kerge elu ja saab palju raha. Elu on tegelikult keskmiselt ühesugune igal pool maailmas, kui laias laastus võtta. Kandikul ei kanta ette midagi. Tööd tegemata ka ei saa eriti midagi, ja tööd teha tuleks ehk rohkemgi kui kodueestis , ja teha korralikult. Lihtsalt muidu ei püsi konkurentsis.Aga oi kuidas mulle hakkab vastu see paljude eestlaste hoiak umbes nii et - mul on nii väike palk, no mis te selle eest veel ootate, et peaks tööd ka tegema?! Tean oma tuttavaid, kes sellise põhjendusega käivad töö ajast juuksuris, poes, trennis jne...Meenub soome telekas näidatav kolmapäevane humoorikas vestlussaade, kus väideti et kuna soome hotellimaksud on nii kõrged, pole eriti vale kui lahkudes väike meene hüvitusena kaasa võtta - käterätt, prügikast või keraamineli plaat vannitoa seinast...hahaa, et sai ju liiga palju makstud nagunii !Raha - tore öelda et rahas ei peitu õnn, ja tegelikult ei peitugi, aga mina ütlen ausalt välja - raha annab vabaduse ja võimalused, mida ilma rahata ei saa. Rikkus - see kindlasti pole sama mis palju raha. Mis üldse on mõõdupuuks rikkuse ja vaesuse vahel? See juba sõltub igaühe intelligentsitasemest, elukogemusest ja maailmapildi tundmisest. Need mallid mis mõõdavad rikkust eesti mõistes ei sobi tavaliselt maailmalaiuseks mõõdupuuks. Minu isiklik rikkuse mõõdupuu on selline - rikas on see kellel on koer! Veel rikkam kellel on kaks või kolm koera. Koerte varjupaik võrdub minu jaoks pea kullaauguga, sest neil on nii palju koeri. Lähitulevikus on mul selline unistus, et kui ma enam tööga seotud ei ole, lähen tegema vabatahtlikku tööd kuhugi Kreeka või Hispaania koerte varjupaika. Ma olen üsna kindel, et see toob mulle nii palju õnne kui rikkust. Loodan et niimoodi saan mõnegi silmapaari ja käpakandja õnnelikuks teha ja paremale elujärjele aidata, kuigi selles loos saab kindlasti olema ka palju kurbust ja raskuste ületamist. Ma ei karda, sest ma tean oma kogemusest mis tunne on , kui sul on neljajalgne lemmik kes teeb sinu elu igast päevast peo.
Tagasi tulles Eestimaa juurde - Eestis on ka palju head, saab teha kiirpassi (just seda lähen Tallinnasse esmaspäeval tegema!) ja hoida oma pangaasju arvuti kaudu.nii hea meel on kuulda oma tuttavaid paari võõrsil oldud aasta järel kodumaale tagasi pöördumas.Küll oleks tore kui ikka rohkem oleks neid eestimaalasi kel soovi oma maad hoida , armastada ja paremaks muuta. Eesti, see on kodu, mina muidugi kuulun hetkel nende õnnelike hulka kel hetkel on kaks kodu ja mõlemad samavõrra armsad.
Nii et meie, kes muretseme Eestimaa pärast - oh kui tore oleks kui saaksime konkreetselt midagi ära teha. Mina alustaksin sellest et paneksid poed nädalavahetusel kinni, maksaksin müüjatele enam palka ja laseksin neil kodus oma perede juures olla. Mida arvate teie?
No comments:
Post a Comment