Lazy Sunday ehk päikseline pühapäevalõuna Porvoo väikelinnas.

Kuna Kalev külla ei tulnud, tuli mul põhapäev üksinda mööda saata.Õnneks oli eelmine öö meeldivalt jahe ja võimaldas korralikult välja magada, mida ka juba viimasel ajal kaua polnud õnnestunud teha. Põõnasin lausa kella 12ni, siis jõin pikalt oma Hollandi kruusi täie kohvi ja lugesin Juta blogist kuidas ta oma toidubloggerite kambaga kohtus ja mingis restaureeritud mõisas söömas käis. Pildid olid ka juures, juta puhul tuntud headuses, ja nii üksikasjalik kirjeldus söödud roogade kohta et minulgi tundus kõht täis saavat.
Kuna üle mitme päeva oli vaba päev, siis oli kohe tore tunda et see on tõesti vaba ja võin minna ja olla ja teha mis süda lustib. No kuna siin Porvoos ju miskit teha pole, siis ei muud kui oma kallis kaaslane fotoaparaat koti ja pildistama. Kuna linna ja poodi asja polnud, sest olin Kalevit oodates külmkapi head ja paremat täis ostnud, jalutasin alla jõe öörde et suvisest rannapromenaadist ja jahisadamast pilte teha. Seal oli tõesti münus, oli inimesi, koeri, muumaalasi, turiste ja laevu ja purjekaid. Ikka nii mõnus on elada siin otse sadama lähedal, näha vett ja laevu.
Kell hakkaski just 16 saama, mis on pühapäeval suurte laevade lahkumise aeg. Inimesi olid juba pardad täis, veel upitati rattaid üle reelingu ja kõlaski sireen mis teadustas et minek on käes. Juba sellest ajast peale kui siia kolisin olen ju näinud palju kordi laevu lahkumas, aga iga kord haarab mind lahkuvat laeva nähes mingi seletamatu kurbus. Lahkumine. Ärasõit. Ja kuigi ainult Helsingisse ja homme on nad siin kai ääres tagasi, valdab mind see kurbus ikka ja uuesti. Samas kui Eckerö-paat mind üle lahe koju ja sealt tagsi toob, ei kaasne sellega mingeid tundeid. Liinitöö. Pidev värk. Saaks ainult kiiremini juba kohale. Imelik on see elu ja need tunded ikka küll.